Looduse värvid sõdurikudumitesse

Olles üsna käsitöökauge inimene, sain plaanis olevast üritusest teada listi laekunud üleskutsest. Kuna üritus toimus tööpäeval, laekus pahaseid kommentaare, sest aega pidi varuma terveks päevaks. Mul tekkis väike mure, et hoolsatel kudujatel ei pruugi ürituse ärajäämise korral värvilist lõnga väga jaguda. Mõeldud, tehtud! Saatsin üleskutse peale kirja, et kui osalejaid vähevõitu, siis olen valmis oma panuse andma. Nii läkski.

Taimede kogumine

Krabasin vanaema käest kaasa suure poti, kuna 2,5 kg lõnga tuli jaotada võimalikult erinevatesse värvipottidesse. Ürituse korraldajalt Reeli Hansenilt tuli kõne, et on vaja minna soo peale järgmiseks päevaks kanarbikku ja sookailu hankima. Kas saan selles ka abiks olla? Kui juba lubadus antud, siis tuli minna.

Lõnga kogus oli päris suur ja värskeid taimi peab korraliku värvi saamiseks 1:10 olema. Keset korjamist avastasin, et taimede kogumine pole just väga lõbus tegevus, sest need taimed ei kaalu ju midagi! Lõpuks jäi Reeli kogutud saagiga rahule ja hakkasime tagasi minema. Teepeal korjasime lisaks angervaksa, mille Reeli mugavalt kaenlasse haaras. Nüüd oli auto lisaks eelnevalt kokku korjatud pottidele ka äsja kaasa tassitud taimi täis. Kraami toimetasime Ihastesse, et järgmisel päeval värvima hakata.

Ettevalmistused

Kuna oli tegemist tööpäevaga, siis hommikul olid read üsna hõredad. Hommikust alates oli tegutsemas kolm vaprat: Reeli, Marge ja siinkirjutaja ning loomulikult ka juhendaja Airi Gailit. Pererahvas oli juba pliidi alla tule pannud ja kaks potti sinna valmis. Samuti oli ettenägelikult ka saun kütte pandud, et sealt vajadusel sooja vett lisaks tuua. Enne veel, kui esimesed lõngad potti pistsime, tutvusime päeva tegevustega, vaatasime üle lõngad ning sidusime need ümber, et värv ikka ühtlaselt peale jääks. Saime teada, et lõngad eelpeitsitakse maarjajääga (värvi paremaks kinnitamiseks) ning värvi muutmiseks (murdmiseks) kasutatakse vask- ja raudvitrioli. Neist esimene pidi värvi muutma rohelisemaks ja teine pruunimaks. Lõnga ülevaatamisel ja ümbersidumisel selgus, et osa lõnga oli kolme- ja osa kahekordne, mis pidi tähendama, et saab lõnga nii sokkide kui kinnaste tarvis.  

Värvimine

Kõigepealt pesime lõngad puhtaks. Parim vahend selleks olevat roheline vedel seep. Pärast pesu hakkas pihta esimene töötluse osa ehk siis maarjajääga peitsimine. Nüüd saime mahti värvimismaterjaliga tegutseda. Tol hetkel oli meil olemas kaks kilekotitäit sookailu ja sama palju kanarbikku, lisaks oli meil punt angervaksa. Neljandaks värvimismaterjaliks oli varasemalt varutud sibulakoored (töötlemise jääk Tartu ringkonna sissekeedukursuselt). Materjalide kaalumisel selgus, et sellest kogusest ei jagu kogu lõnga värvimiseks ning tuli loota lisajõududele.  Nüüd tuli taimne materjal potti mahutamiseks parajaks tükeldada. Airi läks  koju potte juurde tooma, sest liikmete käest vajalikku arvu  potte saada ei õnnestunud. Kui ta pottidega saabus, oli meil materjal tükeldatud, õue lõkkepliit kokku kombineeritud ja maarjajääga peitsimine lõppenud, samuti angervaks ühte potti ja saunakerisele likku pandud. Õue lõkkele keetmisse läks kanarbik ja sookail. Nüüd ei jäänudki muud üle, kui keeta ja taimed potist välja kühveldada, lõngad sisse pista ning kuumutada.

Lisataimed ja väike värvispikker

Peale lõunat saabus abilisi juurde, keda saatsime lisataimi korjama. Asukohast tulenevalt valisime täiendavateks värvitaimedeks nõgesed ja tomatilehed. Juhendaja poolt oli meile väike üllatus – Airi andis lisaks õpetamisele ka lisaväärtuse tulevaste sokkide ja kinnaste tarbeks. Selleks et saada punast lõnga, tõi ta oma varudest värvimiseks kuivatatud seeni (verkjas vöödik). Punase värvi erilisus seisneb selles, et kui kududa soki või kinda sisse kasvõi üks ring punast (ei pea näha jääma) siis see kaitseb kandjat.

Saadud värvid:

Kanarbik – kollane;

Angervaks, tomat vaskvitriologa – roheline;

Sibul – kollane, raudvitrioliga – roheline;

Nõges – roheline;

Sookail – kollane, raudvitrioliga – roheline:

Verkjas vöödik esimene kimp – punane, teine kimp (samas potis) – roosa.

Väike vimka

Keetmist, lõnga- ja potipesu jätkus õhtuni välja. Päev oli korda läinud, sest kõik lõngad said värvitud: erinevaid värve tuli üle kümne. Päevas oli ka väike vimka sees – seekord ei õnnestunud ühtegi värvi murda pruuniks, mõlema järelpeitsiga murdusid värvid ainult erinevate roheliste toonide poole. Valikusse saigi lõpuks punakas ja roosa, kollast ja erinevaid rohelisi: kaitseks, värvi esiletoomiseks ja maskeerimiseks.

Pärast kuivatamist oli esimene tegevus lõngade kerimine, mis toimus õdusas teeõhtu õhkkonnas. Samuti toimus mustrite valimine ja lõngade laiali jagamine. Seejärel said usinad kudujad tegutsema asuda.

Tulemused

Värvitud lõngadest kooti 10 paari sokke ja 4 paari kindaid. 

Eda Leola - 2 paari sokke värvitud lõngast (verkjas vöödik I ja II tõmmis, angervaks raudvitrioliga, sookail, nõges)

Egge Edussaar-Harak - 1 paar sokke nõelkudumise tehnikas (kanarbik, sibul raudvitrioliga, verkjas vöödik)

Maret Vaher - 1 paar pätikindaid ja 1 paar sokke (sokkidele nõges, angervaks raudvitriologa, kinnastele sibul ja sookail ning lisaks verkjas vöödik)

Triin Viltrop - 2 paari pätikindaid, oma lõng ja värvitud lõng (sookail raudvitrioliga, verkjas vöödik, kanarbik)

Leane Morits - 1 paar sokke, (sibul raudvitrioliga, verkjas vöödik I ja II, angervaks raudvitrioliga)

Katrin Küünal - 1 paar sokke, oma lõng ja värvitud lõng (sookail)

Reeli Hansen - 1 paar sokke (tomat, sibul raudvitriol, verkjas vöödik).

Inge Leitu – 1 paar sõrmkindaid (sibul, sookail raudvitrioliga)

Kersti– 1 paar sokke (nõges, angervaks ja verkjas vöödik I tõmmis)

Kudumite kogus oli ülalmainitust suurem, sest lõngade värvimine jäi suve lõppu, aga sokkide ja kinnaste kudumist alustati juba varem. Saab ju poestki osta mustri jaoks vajaliku värvitooniga lõnga, kuid taimevärvidega kudumid on kindlasti soojemad, ilusamad, kodusemad.

Kokku kooti Tartu ringkonnas 28 paari kudumeid, neist 6 paari pätikindaid, 2 paari sõrmikuid ja 20 paari sokke.

Fotod: Eva Nessler ja Eha Jakobson