Kuidas kasemahlast koduveini teha ja sõdurirakmetest pilateseni

Et mitte midagi juhuse hooleks jätta, kutsusime kokku mitu koosolekut ja panime mõtted kirja, millest koorus üks hoogne päev. Algselt plaanisime küll kahte päeva, kuid kuna öömajale soovijaid oli vaid näppudel üles lugeda, tõmbasime programmi koomale.

Öeldakse, et täpsus on kuningate viisakus! Kui arvestada, et tihtipeale Pala küla ei suudeta ka GPS-i abil üles leida, siis mõni minut hilinemist pole üldse märkimisväärt ja Tartust tulijad oli väga tublid orienteerujad. Alguses tutvumisring ja lustakas mäng meie Agnese juhtimisel, et ikka nimed enam-vähem meelde jääks. Seejärel haaras ohjad enda kätte Mirje, kes viis läbi pilatese treeningu. Keegi meist ei olnud selle treeningmeetodiga kokku puutunud ja seda huvitavam oli. Kuigi ... kuidas ikka hingata nii, et kopsud laienevad külgedele ja naba puutuks selgroogu ning see koht, kus selg lõpeb ja jalad algavad oleks ikka igavikuna tunduvalt kaua matilt tõstetud ja lausa pingutusest pisarad silmas – ei olnud kerge. Aga kogemus ja soojad lihased maksavad ka midagi! Igaljuhul oli hea mõnusalt venitatuna kihutada järgmisesse etappi – metsa. 

Kuigi lund veel pole, suusatada saab ikka, ja lausa naiskonnaga. Maire – nimetame ta siin meie spordiinstruktoriks – pani meid kõiki möllama erinevatel katsumustel. Me suusatasime, viskasime noolt ja loopisime palle, tegime telkmantlisse mässituna (appi, kus on pea ja käsi pole üldse kuskile panna!) teatejooksu... Muide, igas võistluses võitis sõprus ja koostöö. Kui nüüd veel lisada mõnus metsarada, puhas maaõhk ja punapõsksed rõõmsad naiskodukaitsjad – täielik idüll. 

Metsast tulles ja lõunasupp söödud ootas juba järgmine külaline – Mihkel, kes kuulub Koduveini tegijate klubisse ja ta rääkis meile mõnusa huumoriga vürtsitatult koduveinide tegemisest. Veinikoolituse juurde kuulub ka degusteerimine ning äraarvamismäng. Oli ka meie hulgas hea ninaga naisi, kes oskasid mõne komponendi paika panna, aga et veini saab teha ka kasemahlast ja võilillest ... ja ülihead muide – see oli üllatus.

Nii mõnigi meist otsustas oma kodusahvris teha põhjaliku inventuuri ja vanad moosid mitte minema loopida, vaid hoopis meeldivamalt ümber töödelda. Loomulikult tekkis väike arutelu ka selle ümber, kas kodus veine tehes ka lapsi sellesse kaasata. Eks see ole igaühe enda valik, kuid töö koos perega pole küll liigne patt. 

Olime külla kutsunud Jaanuse Skautpataljonist. Jaanus on käinud mitmetel rahuvalvemissioonidel maailma erinevais paigus. Vaatasime fotosid ja kuulasime lugusid inimestest ja eludest, mis meile siin armsal Eestimaal on kauged ja tõttöelda kohati üsna mõistetamatud. Et missioonileib pole piparkook, seda me ehk isegi teadsime. Anname au neile meestele ja naistele, kes selle on läbi teinud. Ja siiski tundub mõistusevastane, kuidas on võimalik sõita 60 kraadises kõrbekuumuses soomukis, olles ise veel täisvarustuses – 30 kg kaasa vedades.

Sõdurijutud jätkusid ka õhtusöögilauas Margiti, Katrini, Anu ja Maire keedetud ja küpsetatud toidu juures.

Päeva lõpuks õpetas Keity soovijaile meisterdama imearmsaid küünlahoidjaid romantilisteks sügisõhtuteks.

Iga hea asi saab ükskord otsa, ka meie päev oli lõppemas. Oli tegevust igale maitsele, saime kuulda huvitavaid kogemusi ja õppida midagi eluks vajalikku. Muide, oktoober kulgeb ju TÕN-i egiidi all. TÕN ehk täiskasvanud õppija nädal toonitab sel aastal, et õige aeg on õppida! Õppisime meiegi kaunil laupäeval Palal.

Korraldajale on kõige parem tänu, kui lahkumiskalli tehes lubatakse ilmtingimata tagasi tulla. Ja üks väike tüdruk nutab lohutamatult ning ei taha koju minna, sest ... siin oli hea ja maha jäävad uued sõbrad. Kunagi saab ka sinust õe eeskujul kodutütar ning emmega koos naiskodukaitsja. Selles olen ma päris veendunud.

Kohtumiseni Palal!