Kübarapäev Kapteni talus Kullamaal

Aeg on möödunud, kuid head asjad meenuvad kaua...

Oli ilusa suvepäeva hommikupoolik ja taevataat oli just lõpetanud Kapteni talu pilkupüüdva aia värskendamise. Mulle pisut üllatavalt ootas peremees Aksel meid juba lahke naeratusega talu väravas – algamas oli ju kübarapäev. Enne kui jõudsime end autost välja upitada, oli ka perenaine Kati koos särasilmse lapselapse Paula–Mariega väraval. Kübarapäev küll, kuid Läänemaa ühel ilusamal koduõuel võid unustada tulemise tegeliku põhjuse, eriti kui peremees ja perenaine ise, tehtust ja plaanitavast vaimustunult  nakatavalt pajatavad.

Aias mõned nipid ja nõuanded kõrva taha pandud ning aiailust lummatuna suundusime väikese, kuid põnevil seltskonnaga Kati pärusmaale, kübarafirma „Katico“ töötuppa.

Uskumatu, kuid sealses parajalt pisikeses, hubases ja kübaratoorikuid täis ruumis ununes hetkega argine ning käivitus fantaasiamaailm, silme ees Kati usinad näpud ja juba firma esimestest päevadest jutustav fotoalbum rääkis enda eest. Käsitööpisikuga nakatunud peretütar Grete meisterdas peaaegu märkamatuks jäädes meie seltsis ehteid ning ei lasknud end segada meie uudishimutsemisest ja jutuvadinast.

Õpikoda oli ülivõrdes sõnu suhu toov nii käsitööinimestele kui ka võhikutele. „Õnne 13“-st tuttav Ülo kaabu teisik valmis uskumatu. Päeva naelaks sai kaabu proovimine, nagu Tuhkatriinu muinasloos, igaüks üritas värskelt valminut pähe sobitada. Nii ka mina, kes üldjuhul peakatteid ei kanna, avastasin imekombel, et selline peaks endalgi olemas olema.

Et nähtut pisut seedida ja tunda tõelist kontrasti, sai õhtupoolikul veel jalutatud kohalikku hiiemetsa – vanad, väsinud ja paljunäinud puud vahelduseks ilust ja hoolitsusest tulvil kodule. Nüüdseks peaaegu unustatud ja mahajäetud paik paneb sinna sattunu tundma end hoopis uutmoodi, mõtlema aegadele ja kommetele, mis argirutus ununenud.

Lindid puudele seotud, pisut mõtiskletud ja täis energiat, viis lõbus matk tagasi Kapteni tallu, kus peremees, põll ees, juba askeldas.

Kust talu nime on saanud, ei teagi, kuid meil ei jäänud üle muud, kui lauda istuda ja tõdeda, et sealne kapten suudab ellu jääda ka tormise naistekarja sees :)

Vaatamata sellele, et üritus kestis planeeritust tublisti kauem, toimetas väsimatu ning rõõmsameelne perenaine oma lapselapsega, jagades samas juhtnööre nii peakatete valmistamise kui oma kodu ja aia kujundamise kohta.

Kogemus on mäletamist väärt, võimalusel kordaksin seda veelkord.