Koormusmatkal tervitasid naiskodukaitsjaid neli aastaaega

Kuigi võistkond oli motiveeritud, saabus füüsiliselt raske võistluse vaimne murdepunkt pärast paduvihma, mis kastis naised pesuni märjaks.

«Veekindlast kotist selga vahetatud soe aluspesu leevendas olukorda korraks, sest veest tilkuv vorm tegi alumise kihi kiiresti märjaks. Ööpäev pärast starti tundsin juba ka ise vastikult külma ja isegi kõndides murdvat und,» meenutas Siret Niinepuu. «Peas tiirlesid küsimused, kaugel on finiš ja millal saame hetkekski istuda, et silm viieks minutiks kinni panna. Olime ju olnud üle 24 tunni rajal pidevas liikumises ja vähemalt 38 tundi magamata.»

Niinepuu hindas võistluse raskeks nii pikkuse kui ka ilma tõttu, kuid rõõmustas, et naised ületasid finišijoone positiivses meeleolus. «Loodan, et tüdrukutel ei kadunud ära soov edaspidigi rajale minna, sest neis on sitkust. Suur-suur aitäh ka esindajale ja autojuhile, kes meid punktides tujutõstvalt vastu võtsid ja sealt uuesti põsemusidega teele saatsid,» lausus ta.

Maarit Nõmm sattus oma esimesele koormusmatkale juhuse tahtel asendajana. «Olin varem mänginud mõttega kunagi võistlema minna. Oleks ma otsustamise hetkel teadnud, mis mind ees ootab, oleksin tõenäoliselt ära öelnud. Olin lihtsalt piisavalt naiivne, et ettepanek vastu võtta,» ütles ta.

Nõmm käis läinud sügisel formaadilt samasugusel Roosna-Alliku matkamängul, aga see oli tuhat korda lihtsam. «Õnneks oli mul läbitud kaitseliidu sõdurioskuste kursus, ilma milleta oleksin ilmselt murdunud. Mul oli vähemalt õrn aim, mida tähendab raske koti kandmine, relv kaelas, ning ka terminid «asimuut» ja «kaardi koordinaadid» tulid tuttavad ette,» selgitas ta.

Sellegipoolest tundis Nõmm end täieliku algajana. «Pidin endale sisendama, et teen lihtsalt ajakirjanduslikku eksperimenti, et kuidas vastu pean. Minu eesmärk oli mitte katkestada. Ülesanded olid õnneks jõukohased ja toredad,» ütles ta.

Nõmm sõnas, et tema tiimikaaslased – kolm noort naist, kes on osalenud mitmel samasugusel retkel – olid võrratud. «Vaatasin ja imestasin, kuidas nad haarasid kõike lennult, kuidas pakkisid kotti, kuidas end kõigeks ette valmistasid. Näiteks oli neil kaasas isegi väike süstal, millega villidest vesi välja tõmmata. Muide, süstal osutus mõnele väga vajalikuks abivahendiks,» lausus ta. «Nemad aitasid ja toetasid mind palju, andsid nõu ja muretsesid, kui minu niigi vähene lobisemine veel harvemaks jäi. Visad tüdrukud, müts maha nende ees!»

Maarit Nõmmel jagus kiitust ka taustajõududele. «Ma ei ole kunagi vist sellist toetust tundnud, nagu pakkusid Tene ja Kadri. Ilma nende abita olnuks oluliselt raskem,» ütles ta. «Nad loovutasid meile isegi oma riided, et me ei peaks liiga palju külma ja märga taluma. Lisaks üllatas ja liigutas mind väga korraldajate tugi – võõrad inimesed astusid ligi ja pakkusid meile villaseid sokke.»

Nõmm lisas, et 20 kilomeetrit läbida pole talle probleem, eriti kui on seljas kerged rõivad, jalas head tossud ja ilm ilus. Ent 76 kilo­meetrit raske seljakoti ja relvaga, päikeses ja lausvihmas läbimärjana, ees terve õhtu ja öö kõndimist ja kontrollpunkte ei tundunud väga innustavana.

«Saapad olid mul alguses väga head, kuid hakkasid viimasel kümnel kilomeetril oma tõelist palet ilmutama ja liikumine muutus järjest vaevalisemaks. Poleks arvanud, et keskmisest suurema kõndijana leian ennast olukorras, kus jalad ei taha enam üldse sõna kuulata – kõik kohad valutasid. Siiski sain jalgadele ainult kaks väikest villi ja järgmiseks päevaks oli teema unustatud,» lausus ta.

Kuigi Nõmm arvas, et äsjane katsumus on kannatuste hulga tõttu ilmselt tema koormusmatkakarjääri esimene ja viimane retk, hakkas ta järgmisel päeval endale uusi saapaid otsima.

Kogenum koormusmatkaja Linda Blande, kes osales ka eelmisel aastal, ütles, et temalgi oli tänavuse matka eel ärevus suur. «Peas käisid stsenaariumid, kuidas olukordades reageerida ning teha nii, et füüsiline ja vaimne pool ikka lõpuni vastu peaks,» ütles ta. «Paar tundi paduvihmas tõid tohutu motivatsioonilanguse, millele lisasid hoogu kandade alla tekkinud vesivillid.»

Blande tunnustas esindajaid, kes mõni kontrollpunkt hiljem tulid sooja bussiga vastu, laadisid neisse uut motivatsiooni ja tõid kuivi rõivaid.

Blande kiitust jagus ka võistlusrajale, mille punktid pakkusid nii uusi teadmisi kui ka vanade meeldetuletamist, aga ka ootamatusi.

«Kuigi olime kordamööda jaksu lõppemise faasis, pidasime üllatavalt hästi vastu. Suureks rõõmuks liipasime kõik siiski võiduka lõpuni, no päris kõndimiseks ei saanud seda küll enam nimetada,» lausus ta. «Tohutult meeliülendav oli astuda üle finišijoone, kus armsad Tene ja Kadri meid õhinal ootasid, ja tunda, et oled midagi nii suurt ära teinud ja sealjuures ellu jäänud.»

Blandegi imetles oma kaaslasi. «Tegime selle ära ja loodan, et üsna pea saame koos uuele seiklusele vastu minna. Tuleb tasapisi, päev korraga, jalavalust võitu saada, et juba varsti uuesti metsas hullu panna,» ütles ta.

Möödunud aastalgi Järvamaa eest võistelnud Stella-Mai Rebasele meeldis tänavune koormusmatk väga. «Kontrollpunktid olid hästi ette valmistatud, igas ülesandes oli eelmiste aastatega võrreldes midagi uut ja omapärast, maastik oli huvitav ja kergesti läbitav,» lausus ta.

Kõige rohkem meeldis Rebasele ikkagi laskmine, aga huvitav oli ka kõrvalistmelt juhendada autojuhti, kes ise teed ei näinud, ning muidugi seiklusrajal oli samuti vahva ronida ja tasakaalu üritada hoida.

Sellel aastal oli luureülesande asukoht Rebase meelest hästi valitud, kuigi vastutegevuse baasi nad üles ei leidnudki. «Kõige raskemaks osutus mul viimane kontrollpunkt – lõpujooks, sest põlv ei tahtnud enam koostööd teha, aga muidu teistes punktides midagi ületamatult rasket polnud,» ütles ta. «Puudust sai rajal tunda ainult heast ilmast ja unetundidest.»

Järva naiste esindaja Tene Metsma sõnas, et võistluste juhendit lugedes tundus tema toetav ülesanne imelihtne. Näiteks kui võistkond või selle mõni liige katkestanuks, olnuks esindaja kohustus nad rajalt ära tuua.

Juhend ei lubanud esindajal kohtuda võistkonna liikmetega pärast rajale minekut kuni selle läbimiseni, välja arvatud mõnes avatud punktis ja erandkorras, kui kellelgi olnuks terviserike, või katkestamine peakohtuniku loal ka muudes punktides.

«Tegelikkus oli hoopis midagi muud. Esindajana hakkasin eestlasele kohaselt juba ammu enne võistlust väikeste, kuid tähtsate detailide pärast muretsema: kas võistkond saab kokku, kas kõik on terved, kas varustus toidust relvade ja laskemoonani on olemas või kas jõuame õigel ajal kohale,» selgitas Metsma.

Tema meelest oli kõige raskem see hetk, kui ta oli oma armsa võistkonna kolmeks päevaks metsa saatnud. «Loodad, et kõik, mida nad sel raskel katsumusel vajavad, on olemas, et nende vaim ja füüsis peavad vastu,» sõnas Metsma.

Reeglite järgi ei saanud esindaja enam võistkonna heaks midagi teha, kuigi Metsma tahtnuks kogu aeg toetada, innustada, kiita ja motiveerida. «Õnneks oli esindajale lubatud autojuht, kelle ülesanne oli sõidutada esindaja avatud punktidesse ja abistada esindajat,» selgitas ta. «Kadri Toom oli lisaks väga hästi sõidetud 500 kilomeetrile toeks nii esindajale kui ka võistlejatele.»

Metsma nägi võistluse jooksul omasid stardis, neljas avatud punktis ja finišis. «Kuna tegemist on tõsiselt raske võistluse ja enda ületamisega, saime siiski võimaluse reegleid painutada ning kostitada omasid smuuti ja külma joogiga, kui päike oli neid kuumarabanduseni viimas, ning sooja joogi ja supiga, kui paduvihm ja rahe nende moraali korraks ära uhtsid,» selgitas ta. «Meile anti võimalus motiveerida oma vettinud võistkonda kuivade rõivaste ja järgmisse punkti sõidutamisega. See oli hea hetk nii meile kui neile.»

Metsma sõnas, et kogu võistluse tundis ta ärevust ja muret, kuidas võistkonnal läheb. «Appi, kui hea meel oli neid nelja üheskoos metsast välja tulemas näha! Süda oli nende saavutuse üle rõõmu ja uhkust täis,» ütles ta. «Pidasime kuuekesi ühe unise pikniku vahujoogi, maasikate ja vahukoorega. See oli lubadus Lindale, kui ta lõpuni jõuab.»

Tene Metsma märkis, et on meie võistlejate üle nii uhke ja Kadri Toomile tohutult tänulik. «See oli imeline kogemus ja super meeskonnatöö. Tunnistan ausalt, et rajal olla on lihtsam kui tagalas,» ütles ta kokkuvõtteks.