Kevadtormi muljed meie ringkonnast: 1. osa

Bärbel Salumäe:

"CIMIC-u töö on väga eriline: teed justkui ühte, aga samas mitut erinevat asja. Räägid kohalike elanikega, maaomanikega. Teed nendega kokkuleppeid, kas õppuste raames võib nende maal olla, kus on keelualad, mida kindlasti puudutada või kus kindlasti käia ei tohiks (näiteks hiied, külaplatsid jne).

Kõige eredamad emotsioonid ongi just neist vestlustest. Kuna me olime esimest korda seal piirkonnas ja CIMIC-u tööd tegemas, siis arvasime, et kohalikud on kindlasti tõredad, mõtlevad, miks nende maa peale tullakse jne, aga kõik oli tegelikult vastupidi. Meie piirkonnas ei tahtnud ainult kaks maaomanikku meid oma maale lubada, sest neil olid eelnevatest õppustest halvad kogemused, aga ülejäänud ei jõudnud äragi oodata, millal "möll" pihta hakkab. Üks pere lubas sõduripoistele pannkooke küpsetada, teine muffineid ja kohvi keeta, kolmas palus katust appi parandama ja neljas kasvuhoonet paigaldama. Ja need olid vaid mõned kõigist toredaist hetkeist! Aga siiani oleme positiivselt üllatunud, kui heatahtlikud ja mõistvad inimesed Kevadtormi õppuse suhtes olid.

Lisaks tuli meil kõik teed läbi sõita, et nende olukorda hinnata (näiteks kas raskema masinaga nendel sõita või mitte), metsasihid tuli üle vaadata, piirata ära ligipääs, kui leidsime, et osalejatel sinna võimalik minna ei oleks jpm. Ühe ala peal oli kolm kitsast silda, millele arvasime, et ei peaks suuremate masinatega peale minema. Märkisime need küll üles, aga ikka mindi peale – BTRiga (soomustransportööriga). Ja mis juhtus? BTR sõitis üle silla ääre ja vajus pea kummuli. Sild läks veidi katki, sillaääred täitsa katki. Kohati juskui oleksime teinud tühja tööd, märkides kaardile, kuhu võib minna ja kuhu mitte. Õnneks jäi selline juhtum ainsaks korraks. Loomulikult pidime need intsidendid ära märkima ja süsteemi sisestama, selleks et Kaitsevägi hiljem kõik korda teha saaks.

Teise ülesandena tegeles CIMIC väliskülalistega: tutvustas õppust, viis külalisi üksuste juurde, vahendas intervjuusid (oli tõlgiks) ja pildistas kõike toimuvat ning kajastas vastavatel lehekülgedel.

Kolmandana märkisime ära kõik alad, mida erinevad üksused kasutasid, tegime nendega lepingud, et määratleda, millises olukorras oli maa-ala nende kätte tulles ja milline minnes. Vastavalt vajadusele likvideerisime pärast koos üksustega (või ilma – olenevalt sellest, kui kiirelt toimus hüpe uuele alale) kahjusid, mille likvideerimine meie võimuses oli, näiteks masinatega sisse sõidetud rööpad, aukude kinni kaevamised jne.

Neljanda ülesandena säilitasime kohalike öörahu. Olime asulastes sildade peal valves, et öörahu ajal asulas paugutamiseks ei läheks (seda nii omade seas kui ka vastaste hulgas)."

Maria Järvis:

"Kõige erilisem CIMIC-u töös oli võimalus igal pool "nähtamatuna" ringi liikuda. Kui tavaliselt õppusel näeb osaleja ainult oma üksuse tegemisi, siis meil oli võimalus justkui kõike näha. Kohtusime nii kaitseliitlaste kui ka ajateenijatega, rääkisime juttu vahekohtunike ja hindajatega ning loomulikult võrratute kohalikega.

See, kuidas kohalikud elanikud õppust ootasid ja meid vastu võtsid, oli ülimalt eriline: kaks laigulisse vormi riietatud naist, sinised lindid küljes lehvimas, astuvad hoovi sisse, hüüavad „Tere!“ ning silitavad ja nunnutavad su koera. See neile meeldis.

Saime näha, kuidas toimis staap ja "mängujuhtimiskeskus", uurida, kuidas meie omadel metsas läheb ning täiesti ootamatult ka vastase luurele otsa joosta. Pole kindel, kumb meist rohkem ehmus.

Kogesime öösel keset metsa mitmekilomeetrises ummikus istumist ning hommikul kell neli ärkamist, et lahingut valvama minna, selleks et kohalike rahu unetundidel ei häiritaks.

Saime teada, et üks lonks päris kohvi termosest võib metsas positsioonil ootava sõduri päeva rõõmsamaks teha ning kui sul veel kommi ja soolapähkleid taskus oli, olid sa igale poole oodatud.

Nädal aega metsas möödus nagu linnutiivul. Kindel oli vaid see, et pühapäevaks saab koju. Kõik muu selgus jooksvalt ja käigupealt.

Tore oli leida metsast eest vanu tuttavaid, keda ei olnud mõnikord nende „kamo“ alt võimalik äragi tunda."

Loe veel Maria ja Bärbeli tegemistest Kevadtormi ajal siit.