Jaanika Palm - naiskodukaitsja, kellega võib minna lahingusse!

Esimese uue asjana saan Jaanikast teada, et ta on tohutu juustufänn ning perega meeldib talle lauamänge mängida (lauamänge on tal kodus palju!). Jaanika on suur looduse ja matkamise nautleja, eriti meeldivad talle rabad. Rabad meeldivad isegi nii väga, et Jaanikat ei morjenda ka rabateel kukkumine, mille tulemusel käivad sõrmed tagurpidi ja pepu on üleni märg. Ikka on soov uuesti loodusesse minna!

Jaanika on põlistallinlane, kes on lõpetanud merekooli hüdrometeoroloogia eriala. Jaanika töötas Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudis ilmavaatluste osakonnas ja hiljem klienditeeninduse osakonnas ning tegi põhiliselt statistikat ilma kohta, selleks et andmed korrektsed oleksid. Lisaks viis ta läbi ka koolitusi, koostas jaama väljakute jooniseid jms. Mõnda aega töötas Jaanika ettevõttes Apollo Raamatud müügiassistendina.

Kodutütre asemel naiskodukaitsjaks

Jaanika liitus Naiskodukaitsega 2009. aastal. Ta võttis 2009. a jaanuaris ühendust tolleaegse instruktoriga, veebruaris osales oma esimesel üritusel ning mõni kuu hiljem aitas üritust ka juba korraldada.

Kuidas Jaanika Naiskodukaitsesse üldse sattus? Jaanika vanaema oli Eesti ajal kodutütar ja rääkis sellest jutte, Jaanika tahtis ka ise sellise organisatsiooni liikmeks hakata, kuid üks hetk ta mõistis, et kodutütar enam olla ei saa, ning seejärel leidiski ennast mõtte juurest liituda Naiskodukaitsega. Mitu aastat läks küll mõtlemisega aega, aga üks hetk sai ta instruktoriga kokku ning talle soovitati liituda Lääne jaoskonnaga. Elisa (Jakson, tollane Lääne jaoskonna esinaine) haaras uue liikme igale poole kaasa ja peagi hakkas Jaanika ka aktiivselt ürituste korraldamisel kaasa lööma. Maikuus toimus emadepäeva üritus, kus olid koos nii naiskodukaitsjad kui ka kodutütred. Jaanika ülesandeks oli läbi viia origami õpetustund. Jaanika nimetab seda üritust kõige alguseks – alguseks sellele, kuidas ka kodutütardeni jõudis ning kuidas hakkas korraldama ühisüritusi kodutütarde ja naiskodukaitsjatega.

Kui Jaanika töötas Apollo Raamatus, siis tekkis võimalus saada noortejuhtide instruktoriks ning Airika (Troost, tol ajal Kodutütarde Tallinna ringkonnavanem) soovitas Jaanikal kandideerida. Kuna tol hetkel kõik klappis, siis Jaanika kandideeris ja saigi sellele kohale. Erinevus palgalise ja vabatahtliku töö vahel on see, et palgalisena on vaja administratiivtööd veel lisaks teha, selleks et üritused toimiksid. Lisaks noortejuhtide instruktori tööle oli Jaanika samal ajal aktiivne ka naiskodukaitsjana oma jaoskonna ja ringkonna  juhatustes.

Hetkel on Jaanika n-ö kohustustest vaba – aasta alguses andis ta ka oma kodutütarde rühma ära, sest plaanis on kolimine Tartusse. Jaanika ütleb: „Suuremaid eesmärke praegu organisatsioonisiseselt ei ole, aga kui Tartusse lähen, siis proovin sama aktiivselt tegutseda ja miks mitte – jaoskonna, ringkonna esinaiseks.“ Kui Bärbel (Salumäe, keda Jaanika lapsehoolduspuhkuse ajal asendas) tööle tagasi tuli, siis läks Jaanika Patendiametisse kaubamärgi osakonna vanemeksperdiks tööle.

Üllatuslik tuletooja

Kui Jaanikalt küsida, mida põnevat on talle naiskodukaitsjaks olemine andnud, siis ei oska ta vaid ühte asja välja tuua. Naiskodukaitse on nii palju põnevat andnud ja häid seikasid on mitmeid, mida meenutada. Jaanikale meeldivad konkreetse suunitlusega õpped ja õppused, näiteks suuremad meditsiiniõppused, täiendõpped, esmaabi jms. Jaanika on esmaabiinstruktor, aga kahjuks ei jõua väga hetkel sellega tegeleda. Ta on saanud osaleda kolmel paraadil – talvel, suvel ja nüüd hiljuti tuletooja rollis. Kusjuures, tuletoojaks olemine oli ka üks Jaanika pikaaegsetest unistustest, mis käesoleval aastal täitus. See aasta valiti tuletoojad noortejuhtide seast. Varasematel aastatel on tuletoojateks olnud näiteks Kaitseliidu ja Naiskodukaitse taasasutajad; kaitseliitlasest ja naiskodukaitsjast abielupaar; noorte organisatsioonidest välja kasvanud tegevkaitseliitlane ja naiskodukaitsja ning enne seda aasta naiskodukaitsja ja kaitseliitlane. Aastal 2012 valiti Jaanika Tallinna ringkonna aasta naiskodukaitsjaks ning Argo Kivi maleva aasta kaitseliitlaseks. Siis Jaanika rõõmustas, et saab paraadile tuletoojaks minna, kuid kahjuks selgus hiljem, et tuletoojate valimise kord on muutunud. Nüüd, viis aastat hiljem naise unistus täitus – Jaanika ja Argo olid sel aastal tuletoojad. Jaanika meenutab: „Väga äge oli! Tõrvikutega ootasime maja nurgal ning tundus, et meie ootenurk oli tol hetkel Rakvere kõige külmem nurk!“

Tuletoomisega oli veel selline naljakas seik, et Jaanika kandideeris tuletoojaks, kuid kuna Jaanikale mingi aja jooksul midagi teada ei antud, siis ta arvas, et ju ta siis valituks ei saanud. Siis aga tuli üks hetk kiri, et oleks vaja paraadiks talle noortejuhtide vorm õmmelda. Jaanika ei saanud kohe arugi, et milleks siis seda vormi vaja, ning alles siis tuli välja, et Jaanikat oldi unustatud teavitada, et tema osutuski valituks. Seejärel läks kiireks saginaks – vormi õmblemine, pildistamised jms.

Noortejuhiks olemisel pole vanus oluline

Noortejuhtide valdkond on Jaanikal südames. Jaanika ütlebki, et kui on soov saada noortejuhiks, siis tuleks võtta ühendust oma jaoskonna liikmega, kes on noortejuht, ja üritustele kaasa tulla. Alguses ei pruugigi olla kindlat ülesannet, aga rakendust leiab alati. Noortejuhtidel on ka endal kursused, mida korraldab Kaitseliit. Seal saab selgeks kogu administratiivse poole, mis kaasneb iga õppusega – ehk kogu paberimajanduse. Kuna tegemist on alaealistega, siis sinna alla kuulub ohutustehnika, lapsevanemateated, haigused jms. Noortejuhtide rolliga tuleb mõnes mõttes kaasa ka noorsootööks vajalik pagas. Noorte aastaplaan on hästi tihe, iga rühm korraldab oma ürituse, lisaks on veel ringkonnaüritused, vabariiklikud üritused, juhtide üritused...

Kui küsida, millised omadused võiks olla noortejuhiks soovijal, siis Jaanika muigab ning vuristab ette nimekirja, mille ülestähendamiseks ei läinud tal ilmselt pikalt mõtlemisaega. Siiski mainib Jaanika korduvalt, et noortejuhtide erialagrupp ei pane noortejuhile otseselt mingisuguseid nõudmisi, lihtsalt aastatega on tekkinud tal mõned tähelepanekud selle kohta, milline inimene võiks noortejuhiks sobida. Jaanika toob välja, et ennekõike peab inimesel olema endal kindel soov tegutseda ja organiseerida, piisab ka sellest, kui ühel koondusel on üks huvitav teema esitada. Lisaks sobivad sellised inimesed, kes on koostöövõimelised, kuna teistega tehakse palju koostööd. Klapp peab olema hea, kasuks tuleb olla avatud, positiivne, aus, hea huumorisoonega (oh, need noored vahel!) ja samas peab oskama piiri tõmmata, nooruslik hoiak (vanus pole oluline!) ja säde silmis, avatud tagasisidele (konstruktiivsele), mõistev, hooliv, hoidev ja nõudlik (kord olgu kord!). Aeg-ajalt on vaja kiiret reageerimisvõimet ja teha plaanides muudatusi. Eelkõige sobivad Jaanika arvates noortejuhiks need, kes soovivad oma teadmisi ja kogemusi edasi anda. Suurepärane emotsioon, mida lastega töötades tagasi saab, on garanteeritud!

Iga proovikivi on hea kogemus

Jaanika jaoks on tähtsad väärtused ja traditsioonidest kinnipidamine, lisaks nimetab ta eraldi ka vormi õigesti kandmist. Tihtilugu soovitakse kiiresti vorm saada, aga korrektselt kanda ei osata. Samuti toob Jaanika välja, et kui talle tundub, et organisatsioon enam midagi talle ei paku, siis ta hakkab hoopis ise midagi välja pakkuma. Siiani pole seda veel aga juhtunud. Jaanika soovitab: kui on tunda, et üritus kujuneb etteulatuvalt igavaks, siis pole mõtet üldse minna – pärast pole mõtet kurta, et „ma tean ju seda kõike“ ja üritus ei meeldinud, kuna alati saab teha valiku mitte minna.

Küsimusele, mis on tema jaoks olnud Naiskodukaitses siiani kõige raskem ülesanne, vastab Jaanika kindlalt, et raskeid olukordi ei meenu ning raskused on ületamiseks. Muidugi on kohati raske enda huvide jagamine, sest kodutütardega tegeledes ei taha Jaanika unustada, et ta on ikkagi naiskodukaitsja. Hiljem jutu käigus meenub Jaanikale ka tema esimene Kevadtorm, kuhu ta läks formeerima malevkonna pealiku innustava tutvustuse järel, et see on nii lihtne. Tegelikkuses ei kujunenud asjad nii sujuvalt, sest tehnika ei tahtnud koostööd teha (printeril sai tahm otsa, printer ei töötanud, arvuti jooksis kokku jne), ei olnud selget pilti, mida tegema peab, osaliselt puudus ligipääs andmetele ning kõige selle tulemusel tahtis ka pisar silma tulla. Tegemist oli paraja proovikiviga, kuid nagu Jaanika ütles, raskused on ületamiseks, ning see õppus oli üks väga hea kogemus ja praktika edaspidiseks. Ning õnneks see ei heidutanud Jaanikat Naiskodukaitses aktiivne olema. Loodetavasti see innukus ei raugegi!

Teised Jaanikast

Berit Cavegn,Tallinna ringkonna esinaine ja Jaanika jaoskonnakaaslane meenutab teda järgnevalt:

„Ma päris täpselt meie esimest kohtumist ei mäleta. Ilmselt oli see Lääne jaoskonna üritusel. Jaanika tuli Naiskodukaitsesse ja juba järgmisel hetkel oli ta eeskujulik naiskodukaitsja. Rahulikku sisseelamisperioodi tal otseselt ei olnudki, hüppas otse tegevusse. Otsisin välja esimese infokillu Jaanika kohta oma e-posti rägastikust. Elisa, tollase jaoskonna esinaise kiri: "Hei, meie toreda jaoskonnaga soovib liituda Jaanika Palm. Saime Annega koos temaga eile kokku ja mulle jättis ta väga hea mulje. Tundub rõõmus, aktiivne ja asjalik naisterahvas. Matkata meeldib talle väga, seega peaks ta väga hästi meie "hullude metsaliste" kampa sobima..." Kui me ta kohe ja kiiresti jaoskonna juhatusse napsasime, siis saime sellele kohe ka kinnitust.

Lisaks väike naljakas seik. Elisa pidi jaoskonna ürituse jaoks toiduvarusid ostma ning kutsus endale Jaanika ja minu appi. Kiiremaks poodlemiseks jagasime ülesanded laiali, mina pidin Jaanikaga koos muuhulgas ka siirupipudeli korvi haarama. Suur oli siis Elisa üllatus, kui päris tükk aega hiljem leidis ta minu ja Jaanika endiselt siirupileti eest valikut tegemast. Siis selgus, et me oleme kõik tähtkujult Kaalud, kelle üks äratuntavaimaid jooni on kohatine otsustusvõimetus.“

Marilin Prants, ringkonnakaaslane, endine avalike suhete grupi juht, praegu üleriigiline mentorlusprogrammi koordinaator muljetab:

„Minu esimene kokkupuude Jaanikaga oli 2009. aastal, kui Tallinna avalike suhete grupi naised plaanisid korraldada suure avaliku promoürituse-perematka TTÜ metsas. Ürituse nimigi oli valitud kõlav: Viikingite aardejaht. Jaanika tundus mulle seal kui tõeline viikingite spetsialist: alates ruunikirja ülesandest kuni fotopunkti kostüümideni oli tema ülesanded. Mis promoüritusel tegelikult toimus, on aga pikem lugu. Edasi tuli juba mitmeid teisi üritusi nagu orienteerumised, metsalaagrid, rahvaspordiüritused, sõduritele kinnaste kudumised, aga ka ametlikke koosolekuid ja plaanipidamisi. Nimekiri on mitte ainult pikk, vaid kirju nagu Tootsi peenar. Iga kord Jaanikaga kokku puutudes on ta oma teadmiste ja oskuste tasemega säranud kui päikene. Eks see positiivsus ning muhe olemine ongi see, mis tema kõrvale toredaid
kaaslasi meelitab. Jaanika on ja alati jääb selleks toredaks naiskodukaitsjaks, kellega minna lahingusse või keda üksikule saarele kaasa võtta. Ta on imeline inimene!“

Elisa Jakson, jaoskonnakaaslane, endine ringkonna aseesinaine, praegu avalike suhete grupijuhi abi meenutab:

„Jaanika on vist üks neist meie liikmetest, kes ülepeakaela kohe Naiskodukaitsesse "sisse kukkus". Ma ei mäleta aega, mil Jaanikat "polnud" või ta aktiivselt igal pool osalenud ja korraldanud ja toimetanud poleks.

Jaanika on initsiatiivikas ja kohusetundlik, temale võib alati kindel olla. Tavaline kirjavahetus Jaanikaga on umbes selline: saadan välja ürituse teate. Mõned hetked hiljem saabub Jaanikalt vastus: "Tulen. Millega aidata saan?" Lisaks jõuab ta vist kohe igale poole, kõigile koosolekutele ja ajurünnakutele ja üritusi organiseerima. 

Tegelikult Jaanika vahel kurdab ka - et kui raske miski on või kui kuskilt mingi matka järel valutab või katki on. Aga isegi kurtmine on läbi huumori, nii et pugistad naerda ja tögad vastu. Samuti võib kindel olla, et temaga kohtudes saab sooja kallistuse ja tema lõkerdavat naeru kuulda. Vahel piisab endal laiskuseussist jagu saamiseks ja mõnele üritusele siiski minemiseks puhtalt sellest, et "Oh, Jaanika tuleb ju ka!" Ta on inspiratsiooniks, motivatsiooniks, toeks – alati.“

Carelin Tuul, kodutütar Lilleküla rühmast, 2016. a ringkonna parim kodutütar meenutab:

„Jaanika on olnud väga soe ja armas rühmajuht. Laagrites ega retkede staabis ei hakka Jaanikaga kunagi igav. Alati saab nalja. Üks hetk oli nii, et mu ema viskas nalja, et Jaanika on juba teine ema mul, kuna laagrites olin temaga rohkem koos kui enda emaga. Rühmajuhina oli ta kahe jalaga maa peal ega oodanud meilt absurdsusi. Ta toetab ja tunnustab meid alati. Mäletan laagrit, kus oli mälumäng tunnuslugude kohta. Jaanika paneb laulu käima, kodutütred vaatavad segaduses näoga vastu ja ei saa aru, mis seriaali lugu see on. Jaanika vaatab kohe suurte silmadega otsa ja küsib:,, Kas te tõesti ei tea Sherlock Holms'i?" On asju, mis pole muutunud meie esimesest kohtumisest ja see on minu üles vaatamine temale. Ta on ja jääb üheks minu eeskujuks.“