Ma räägin kivide ning rohu keelt, veepiisaks, linnulauluks tõusen puule … Miks kutsud mind? Ma inimhäält ei kuule, mind võttis hääletus, viis ära teelt. (Kalju Kangur)
Head naiskodukaitsjad, kaitseliitlased, kallid külalised.
Naiskodukaitsel on traditsioon meeles pidada oma jäädavalt lahkunud õdesid aprillikuu viimasel pühapäeval. Tava sai alguse Siberis hukatute mälestamisest, mille eest seisis vapralt nüüdseks manalateele läinud toetajaliige Heino Noor, keda me samuti täna meenutame. Kanname meeles neid, keda vägivaldsed ümberasustajad oma kurjuses, rumaluses ja ahnuses sundisid loomavagunisse ja kes hukati Siberis ning kõiki nõukogude terrori läbi hukkunuid ja represseerituid.
Kuid meil on olnud õnne hoida rahuaastaid ja seetõttu meenutame ka neid naiskodukaitsjaid, kes on läinud igavikuteele Eestimaal, kas veel okupeeritud või juba vabas Eestis. Meenutame alles sel aastal kõrges eas lahkunud auliiget Linda Krafti. Lubatagu mul mälestada ka äsja lahkunud soomepoissi, preestrit ja suurt eestluse hoidjat isa Vello Salo.
Kõik, mis on olnud, on olnud ega saa muutuda olematuks.
Taevas vähratab Ja vaikus hääletuna karjatab
Tapetud. See on oma lühiduses mõõtmatu. Piinamine, lask kuklasse, inimese tapmine. Kuidas taju ületab selle vahemaa? Sõna ongi sõnumitooja ajaloo sügavusest. Ainuke sild. Katkematute traditsioonide ainuline väät: meenutamine kui ainumas purre üle aja vallikraavi.
Kui keegi sureb, avardub vaikuse ja tühjuse ala. Kui me meenutame vägivaldselt surnud naiskodukaitsjaid, tungib sõna vaikuse, tühjuse ja surma valdkonda. See on võitlus vastasega tema enda territooriumil. See oleks, kui me hüüaks neid: „Ole veel! Jää veel!“, kuid on tardumus ja külmus, jää on veel. Tühjus on lootuse asemel.
mälestus heljub sõnade serva taga kõiksus tiheneb külmahingus haudadel vaikuse tume meri
Me ei kaota seda võitlust, sest sõnadega loome hingesilla. Rütm, heli, hääl, sõna – need võtavad tühjuselt ja surmalt ruumi. Vaikus võib olla ka ilus ja väärtuslik.
On tõsi, et üksainus päev inimese elus, koguni elu tervikuna on vaid tilluke peitlilöök üha lõpetamata raidkuju küljes. Meiega on armastus ja tõde. „Tõejärgsel“ ajastul võib see sõnagi olla kohatu. Tõejärgses maailmas pole arvamuse avaldamise sihiks enam tõeni jõudmine, vaid teiste kallutamine oma arvamuse poole.
Aga kindel on – ja seda näitab inimeste aja lugu – et alatute ja kurjade kujundatud tee lõpetatakse alati, vahel me lihtsalt ei näe seda ise. Selg tuleb ikka sirgu hoida. Eluga sammu pidada tähendab olla kooskõlas elu muutuva muusikaga. Pole tähtis, kui õpetatud ja kõigest teadlikud me oleme või mitu tuhat raamatut oleme lugenud. Loeb vaid see, mida me pärast lugemist tunneme või teeme, kas teiste inimeste olemasolu tähendab meile midagi.
Küüditajate-ümberjagajate marksistlik õpetus on täiesti ilmaliku päritoluga, kuid temale antud tähendus sarnanes evangeeliumi ja piibli käskude tähendusega. See usk oli julm. Rühm selliseid tõsiusklikke bolševikke tuli võimule. Nad olid edukad selles, et väike sekt võttis üle maailma ühe suurema impeeriumi ja suutis seda hoida paar põlvkonda. Nad oli revolutsioonilises liikumises üleesindatud kogu Euroopas. Nende uskumused olid väga tugevad ja radikaalsed. Nad uskusid teatud ettekuulutust, teatud visiooni, et meile tuttava maailma lõpp saabub veel nende eluajal. Selline idee on utoopia, ja on traagiline. Kui idealistid tapavad, on see traagiline. Ja tuleb ka nende kord. Tuligi. Viimase tõsiuskliku surmaga oli asi läbi. Nemad langesid omaenda loodu ohvriks.
Tänapäeval on ajalugu vaid peenike mälestuste lõng üle unustuste ookeani. Kuid siiski paneme tähele, et me ei uinutaks oma mälutaevast ega täidaks seda mustade mäluosooniaukudega. Ajaloos on meie aladel rohkem kui kord toimunud vaimne ja kultuuriline lageraie, mida teostati koos füüsilisega oma usku üle hinnates. Kipume nägema tõe-alast minimalismi, kuid tõde ei tohiks olla errumineku kandidaat.
Täht langeb Soov langeb suule Keegi ei kuule
Asjad, mis meile korda lähevad, on tõde, mõistus, objektiivsus ja usaldus. Need pole midagi vähemat, kuid ka eimidagi enamat kui voorused, mida me peaksime kõik kalliks pidama, et paremini aru saada meid ümbritsevast segadusse ajavast maailmast. Kes ikka kraamib meie enesetagust kui mitte meie ise.
Pole vähimatki alust uskuda, nagu annaks vabadus juba iseenesest tõe. Vabadus sisaldab ka vabadust ähmastada ajaloo ja väljamõeldu piiri või vabadust laskuda alla müüdi, hooletuse, saamatuse või aktiivse korruptsiooni maailma. See sisaldab vabadust minevikku halemeelitseda ja lasta teisi deemonitena paista, peita süütõendeid ja manipuleerida inimestega. Mitte ainult totalitaarsetes ühiskondades ei kogeta, kuidas tõde lipsab käest: tänapäeva populismi kuumemas servas ratsutajad või meedia ja meelelahutustööstuste mogulid võivad seda sama hästi juhtuda lasta. Ei saa lubada ajalugu disneyfitseerida ega lubada levida läände eksporditud korruptsioonil kui uuel kommunismil. Näeme, et teatud ühiskonnagruppe on võimalik ebatõese info abil üles kütta ja saavutada ka demokraatlikus süsteemis toetus sisuliselt ebademokraatlikele otsustustele. Küttematerjaliks on tunnetest, manipuleerimisest või rumalusest tingitud valed.
Tõsidust, millega suhtuda puudujääkidesse siiruses ja täpsuses õõnestab idee, et meie lood maailmast ja meist on lihtsalt mööduvad konstruktsioonid või et illusioon ja väljamõeldis on tunginud kõikjale. Padurelativistid, kes on ennast veennud, et kõigil arvamustel on mõistuse valguse ees sama olek, usuvad, mida neile aga meeldib. Tänapäeval toituvad ja õilmitsevad sellised mõistuse rüvetatud laibal. Ei ole kerge kummutada loosungite lihtsat ja jõhkrat enesestmõistetavust, kui tõde on keerukal moel segatud valega. Kuid loosungite teaduslik alus on pudedaks kulunud.
Teadmine pole kunagi päris lõplik. Aga meil on terve talupojamõistus – meie aju. Kui me oma soojamaareisil näeme täielikult hävitatud ökosüsteeme koos lagastatud keskkonnaga, siis pole ilmselt raske jõuda järeldusele, et süü toimunu eest lasub inimestel, mitte kliimamuutusel.
Näib, et väärtus on välja aetud tõe valdkonnast ja ratsionaalne mõtlemine väärtushinnangutest. Aga armastus, olgu kuitahes väike ja märkamatu, on võti, mis avab needki südamed, mis on kaua olnud suletud. Peaasi, et armastus oleks siiras, mitte teeseldud.
Kõne nagu aegki ei ole pidev ja ühtlane vool, see pudeneb silmapilkudeks, sõnadeks, häälikuteks, milles igaühes kehastub ainsa tõelisuse terviklikkus. Loodus on lõputu tõelisuse sümbol ja ühtlasi kunstiteos: näota lõpmatus saab nähtavaks maailma kauniduses ja kõikehõlmavas seaduspärasuses. Üritades hetke mitte peatada, hoiame selle alles.
Mälestuspäev on üks hingepuudutuse aeg. Miski, mis jääb alles pärast olulist, ja alati väljaspoole sõnade haardeulatust.
Igavikuingel hoiab mälestuste maal valget liiliat hukatud naiskodukaitsjatele ja helesinist lootoslille kõigile, kes astuvad üle silla. Hingekell kaikub. Kõigile.
On kuldsed lõhnad sellel maal ja taeval imeväärne selgus, ta kõlab nagu katedraal ja temas laulab maine heldus. (Helvi Jürisson)
Inspiratsiooniallikad: Blackburn, Simon 2015. Tõde. Teejuht neile, kes segaduses. (Tõlk. M. Väljataga) Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Kundera, Milan 1991. Nali. (Tõlk. L. Remmelgas) Tallinn: Eesti Raamat. Laidre, Margus 2018. Piltidest. Raamidega ja ilma. Postimees: Arvamus/Kultuur, 31. märts 2018, 4–5. Lotman, Mihhail 2013. Pistriku talvekarje. Esseed Joseph Brodsky poeetikast ja surmast. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. Schrödinger, Erwin 2015. Mis on elu? (Tõlk. R. Lias) Tartu: Ilmamaa. Sle¾kine, Yuri 2018. Bolševikud kui edukas sekt. (Intervjuu E. Aru) Postimees, 11. juuni 2018, 14. Zobel, Martin 2018. Kas tõejärgsus on vältimatu? Postimees: Arvamus/Kultuur, 13. okt. 2018, 7. Udam, Haljand 1970. Rudaki luule maailm. – Abu Abdullah D¾a’far ibn Muhammad Rudaki Samarkandist. Luulepudemeid. (Tõlk H. Udam) Tallinn: Eesti Raamat, 89–102. Whitemore, Brian 2019. Vene-ekspert: Venemaa üritab võita lahingut Brüsselis. (Intervjuu M. Parts) Postimees, 20. aprill 2019, 18–19. Wright, Georg Henrik von 1996. Minerva öökull. (Tõlk. J. Kaplinski, Ü. Aaloe, J. Kangilaski, J. Sang) Tallinn: Vagabund. Õpetajat otsimas 2013. (Koost. R. Kilgas, H. Raudla) Tallinn: Sator. | ||
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, "Ole valmis!" äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi..
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale