Vahel väidetakse, et vabadust ja iseseisvust väärib see (inimene või rahvas), kes on valmis nende eest võitlema, neid kaitsma. See on kindlasti vähemalt osaliselt tõsi, ent mõnikord jääb vaprusest ja võitlusvalmidusestki väheks – siis, kui jõudude vahekord on karjuvalt ebavõrdne. Üksikisik ei suuda ju tavaliselt seljatada süsteemi ega väikeriik suurriiki, mis on otsustanud temast teerullina üle sõita. Väikesed jäävad sageli suurte võimumaania atakkide käigus hammasrataste vahele, sunnitakse kahurilihaks, litsutakse putukatena laiaks. Ent kui sa ei alistu ka lootusetuna näivas olukorras, siis võib sinust saada legend – majakas, mille järgi siht seada.
Eili emapoolne vanaisa Lembit oli üks selline vapper ja alistumatu mees. Eili pole oma vanaisaga kunagi kohtunud. Isegi tema ema Elle ei näinud kunagi oma isa. Lembit suri nimelt enne Elle sündi, 34-aastasena, Siberis asumisel olles. Aastatepikkuste uskumatute vintsutuste kiuste jõudis ta ära oodata naise, kellega kirjade vahetamine oli kaheksa aasta jooksul hoidnud alal tema elutahet, ning temaga abielluda. Poolteist kuud hiljem ütles ta süda üles. See vapper naine, Rahel, kes oli teda kõik need aastad kaugel Eestis oodanud ja oma armastusega elus hoidnud, naasis mõni kuu hiljem Eestisse, teadmata, et ta ootab last. | ||
… 1921. aastal sündinud Lembit oli „ärahellitatud“ poiss, kelle ema Pauliine Kiviselg pidas muuhulgas Rapla raudteejaama kohvikut ning kellel olid „bonned“, jutustab Eili. Helge peaga poiss õppis Tallinna Tehnikumis inseneriks. … Algas sõda. Lembit mobiliseeriti Natsi-Saksamaa sõjaväepolitseisse otsima ja üles andma Eesti noormehi, kes hoidsid Saksa mobilisatsiooni eest kõrvale. Lembitule oli selline tegevus sügavalt vastumeelne ning ta keeldus selles osalemast, mispeale ta anti sõjakohtu alla ja viidi Berliini. 1942. aasta jõulude aegu õnnestus tal vahi alt põgeneda ja ta tuli jalgsi Eestisse tagasi. Kuna Eesti ei tundunud talle tol ajahetkel turvalisena, pages ta Soome, liitus soomepoistega ja osales radistina Jätkusõjas.
Lembit ja Rahel pidasid teineteisest väga lugu, nagu annab aimu kas või see, et Lembit kõnetab neiut oma kirjades lõpuni Teie-vormis. Nende vahel olid kujunenud välja nii tugevad tunded ja selline pühendumus, et 1955. aasta jaanuaris nad kihlusid. Selleks saatis Lembit Raheli nooremale õele Ruthile nutikad juhised, kuidas anda tema väljavalitule sünnipäeva õhtul üle eraldi panderolliga saadetud õnnitluskaart koos selle vahele peidetud sõrmusega. Rahel tegi kõik vajalikud ettevalmistused ning kolis suvel oma kihlatu juurde Siberisse, kusjuures teekond sinna võttis tal rongide ja laevaga aega terve kuu. Augustis nad abiellusid.
Poolteist kuud hiljem võttis Lembit üksi jalgsi ette pikema teekonna, et asju ajada, ja jäi kadunuks. Ta leiti mõne päeva pärast surnuna. Levisid jutud, et teda rünnati ja ta tapeti, ent tema surma tuvastanud arsti sõnul oli Lembitul siiski ’lihtsalt’ süda üles öelnud. | ||
Mõne kuu pärast õnnestus Rahelil, kes oli üheainsa aasta jooksul jõudnud kihluda, sünnimaast kaugele kolida, abielluda ja lesestuda, tagasi Eestisse tulla. Ta ei tulnud aga üksi. Sel saatuslikul 1955. aastal, mil tema elus juhtus nii palju, oli ta nimelt ka rasedaks jäänud.
Ameerikasse põgenenud Pauliine ja Roosiga ei õnnestunud Eestisse jäänud pereliikmetel enam kunagi kontakti saada.
Lembitu ja Raheli lugu on nagu Koidu ja Hämariku lugu. Lõputu igatsus ja ootus… Aga nad jõudsid üksteist ära oodata. Jõudsid abielluda. Ja sellest üürikeseks jäänud abielust jõudis tulla siia ilma tütar Elle, kelle tütar Eili koos oma tütre Emiliega on nüüd naiskodukaitsjad ja hoolitsevad selle eest, et hoida alal mälestust vankumatust ja ustavalt armastavast (vana)vanaemast ning vaprast (vana)vanaisast ja kanda edasi neilt päranduseks saadud surematu lootuse ja alistumatuse lippu. Näiteks paaril viimasel aastal on Eili omandanud vanaisa Lembitust inspireerituna radisti ettevalmistuse. Ning kõik oma vanaisa ja vanaema looga seotud kirjad, mis on säilinud, on ta ümber kirjutanud ja avaldanud Facebooki lehel „Kirjad kiviselt seljalt“.
|
Mõned „Ma ei unusta Sind!“ mälestusüritusel osalenud 13. juuni õhtul 2022 Balti jaamas – ühes 70-st Eesti raudteejaamast, kus Naiskodukaitse eestvedamisel seoti leinapäevaks postide külge lehvima leinalindid. Me ei unusta ajaloo õppetunde ega inimesi, kelle elu võttis totalitaarre¾iimide inimsusvastaste mängude tõttu traagilise pöörde! (Foto: Kirstin Raudsepp) |
Linte ei seota postide külge lehvima mitte üksnes neis jaamades, mida läbisid õnnetuid oma kodudest välja kistud inimesi kaugele külmale maale vedavad loomavagunid – mõnesid neist jaamadest ja raudteelõikudest pole enam alleski. Inimesed kõikjal Eestis on selle üleva algatuse osas solidaarsed ning edaspidigi on kõik Eesti raudteejaamad oodatud 14. juunil toimuva mälestusüritusega liituma.
Eili vanavanemate lugu on üks paljudest ajaloo keerdkäikudele jalgu jäänud eestlaste lugudest – ühtaegu erakordne ja oma ajas paraku ka mõnevõrra tüüpiline. Igaüks meist, kelle soontes voolab tilgakegi eesti verd, on väga vaprate inimeste järeltulija ja kannab endas edasi ellujääjageene. Mäletagem oma pere lugusid ja oma vapraid esivanemaid, ning tehkem neile au! |
Väljavõtteid Eili vanaisa Lembitu kirjadest aastatest 1948-1949:
Tahaks inimeste juurde keda võin omasteks ja kalliks pidada, keda tahan südamest tänada. Kui Taevataat tahab, tuleb seegi päev kord! |
| ||||
Naiskodukaitse tegevus
Väljaõpe, Tegevusvaldkonnad, Mentorlus, Tegevusplaan, Eelmised sündmused, Sündmuste arhiiv, "Ole valmis!" äpp
Tutvustus
Väärtused, Struktuur, Põhikiri, Sümboolika, Võsu õppe- ja puhkekeskus
Ajalugu
Enne II maailmasõda, Taasloomine, Virtuaalne muuseum, Naiskodukaitse juhid ajaloos, Aastaraamatud
Ringkonnad
Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnumaa, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valga, Viru, Võrumaa
Astu liikmeks
Võta ühendust oma elukohajärgse ringkonna esinaise või instruktoriga, kontaktid leiad ringkondade alt. Loe liikmeks astumisest veel edasi..
Meie, naised
Sissejuhatus, Keskjuhatus, Persoonilood, Kõne Isamaale