Avatud uste päev Risti majas

Heiskasime lipu kell 10.00, poole tunni pärast piilusin juba uksest välja  väikese muresädemega hinges, sest veel ei olnud ühtegi külalist sisse astunud. Tiinal said muudkui uued ja uued hõrgutised valmis... Mõtlesin, et kes need kõik küll ära sööb, kui meile rahvast ei tulegi! Tegin igaks juhuks väikese tiiru Risti kevadlaadale, et näha kui palju inimesi üldse ringi liigub. Ilmateade polnud ka just rõõmustav, sest lubatud oli vihma ja tugevat tuult. Kui oma luureretkelt tagasi jõudsin, nägin juba eemalt inimesi ka meie maja uksest sisse astumas ja sees oli neid veelgi. Kerge südamega alustasin siis giidi-teenuse osutamist, sest meie fotonäituse kohta oli huvi meeldivalt suur ja küsimusi palju. Samuti tuli jagada selgitusi meie tegevuse ja Naiskodukaitse kohta, sest liiga paljud arvavad, et me jookseme ainult laigulistes ja püssiga (või kulbiga :)) metsas.

Kell 12.00 oleksin aga soovinud, et meie maja seinad oleksid kummist, sest väljakuulutatud kontserti tuldi kuulama lausa peredega. Jooksuga tõime õuest tuppa ka pikad pingid kraamituru müüjate istumise alt ja sättisime külalised paika. Kuna kõik ei mahtunud tuppa, said osad platsi köögis ja kontsert võis alata. Tiia ja tütred, telesaate „Perepidu” finalistid, panid nii mõnelgi kuulajal jala kõpsuma ja häälepaelad ümisema, lõpulaulud aga lauldi juba kõva selge häälega kaasa. Palade vahele rääkis pereema Tiia lõbusaid seiku oma elust ja tegemistest. Kui kontsert läbi sai ja tänusõnu laususin, oli tunne, nagu suhtleksin vanade heade sõpradega – nii koduselt ja mõnusalt panid need naised meid oma lihtsate lauludega tundma. Saigi kokku lepitud, et ega see esinemine neil meie majas kindlasti viimaseks korraks jää.

Peale kontserti oli tegemist, et kõigile soovijatele kiiresti saia-pirukat-kooki serveerida, sest maiustajaid oli palju ja juttu kohvitassi taga jätkus veel mitmeks tunniks. Mõnusa rahuloluga vaatasin hetkeks kogu seda maja ja askeldamist kõrvalt ning tundsin, et see on just see, mida vaja. Naeratavad naabrid, lustivad lapsed ja hoolivad kaaskondlased ühiselt midagi tegemas, toimetamas – see ongi Eestimaa elu. Kuigi Eesti maaelu nii vähe toetatakse, ei sure ta välja seni, kuni meil on selliseid päevi nagu 25. mai oli Ristil. Just sellised päevad annavad meile kõigile jõudu argipäeva muredega toime tulla ning toidavad usku tulevikku.

Suur-suur tänu Risti jaoskonna naistele - Tiina, Ülle, Eha, Grete, Marika ja Maie, Risti malevkonna pealikule Akslile ning meie sõpradele Krissule, Mihklile ja Oliverile – hoole ja armastuse eest meie avatud uste päeva korraldamisel ja läbiviimisel. Kõige suurem tänu meie toredatele külalistele – olete ikka ja alati oodatud meie Risti majja, jagama nii muresid kui rõõme!