Avalike suhete erialavõistlus ehk Lääne naised kolmelt kaldalt

Rõõmsas elevuses alustasime teekonda. Kuni Türini oli kõik korras, aga edasi ei olnud keegi varem ise roolis olnud. Konsultatsioonid telefoni teel ja hiiglaslik Kuu (mis sel ööl oli maale rekordiliselt lähedal) teed juhatamas – nii me läksime. Igaks juhuks said mõned teeotsad paar korda „üle triigitud” – et ikka kindel oleks. Siis järsku olimegi kohal, loosisime boksi teema, gümnasistide suvepäevad, ja siirdusime sööklasse järelejäänud magustoitu sööma. Kell oli 23.00. Kuigi sööklasse juhatas meid kena noormees laigulises, ei saanud ilmselt unest üles äratatud sööklatädi aru, kust ja kuidas me sisenesime. Kuna aken oli lahti ja söökla asus esimesel korrusel siis......ta arvas, et tulime sealtkaudu!

Hommik algas vara ja võistluslikult. Meid sõidutati Palamusele, kus saime ülevaate Oskar Lutsu aegsest koolikorraldusest, kes olid Kiire, Tootsi ja Teele prototüübid ning siis algas Kiire (kiire) jooks – algatuseks ristsõna, sealt saime teada kaardi asukoha ja tormasime rajale, Teele prototüübi Adele Pärtelpoja Palamuse elukohti jäädvustama, lisaks tuli üles leida apteek ja kunagise rikka möldri Goldbergi villa. Kõige kaugema objekti juurde jõudmiseks küsis Ave, „Kas lõikame?” ja need ju poleks meie, kui me ei oleks „lõiganud”. Sealt ka maksimum punktid ja esikoht. 

Järgnes sõit Kassinurme, kus toimus kompleksvõistlus, milles läks tõeliselt ka teadmisi vaja – tuli kokku viia Naiskodukaitse ringkonnad ja nende esinaised ning lipud. Tähelepanumängus tuli meelde jätta 13 eset, oli pildipaaride leidmine, mis esialgu tundus täiesti ebaloogiline, kuid lõpuks asetus kõik oma kohale. Fotodelt tuli leida Naiskodukaitse vormikandmisega seotud eksimusi (võrksukad vormi juures, varrukal tagurpidi Eesti lipp jne). Veel tuli „pime” juhatada läbi etteantud vahemaa ning ära mõõta köis – ükskõik millega. Võtsime kasutusele pöidla ja nimetissõrme vahelise vahemaa, samuti pöidla ja keskmise sõrme vahelise. Tahtsime kasutada ka Ave rinnaümbermõõtu, aga kuna ta ise seda täpselt ei teadnud, pidime kasutama tema üldpikkust. Punktike siit, teine sealt, nii nad kogunesid. Õnneks toodi suppi, sest see kiire galopp värskes õhus oli kogu hommikuse mannapudru ära kasutanud. 

Edasi Laiuse ordulinnusesse. Eelnevalt oli teada, et seal hakkab midagi toimuma, tuleb kirjutada reportaaž nn. keskmisele lugejale ja teha juurde paar head fotot. Helja meie esiajakirjanikuna võttis „ löögi” enda peale, mina ja Ave klõpsutasime fotosid. Kahjuks pidin järjekordselt nentima, et minu pildimasin oli ajale tugevasti jalgu jäänud ja mis sa seal ikka suumid, kui teistel on meetripikkused objektiivid...tegelikult see meid ei morjendanud ning midagi me ikkagi saime ja ühe minu pildi kohta ütles Õhtulehe ajakirjanik, et see on päris hea ja läheks trükki küll. Arvan, et Helja reportaaži ( me Avega ainult tuunisime veidi) võiks küll eraldi avaldada, sest eelpool nimetatud ajakirjanik hindas selle üheks kahest, mille ta ilma pikemalt mõtlemata ajalehte laseks!

Saime lõpuks tagasi Kirnasse. Kaitseliidu Keskkogu alles kestis ja maja oli täis kõrgeid mundrikandjaid. Uskumatu, jälle oli kõht tühi. Korraldajad nagu oleksid seda teadnud, sest ootel oli kohv ning imemaitsvad pirukad ja kohupiimakook. End veidi „tankinud”, algas viktoriin. Võisime kasutada interneti abi, jõudsime aega ja ainult üks vastus oli vale. 

Siis tuli õhtusöök – jälle oli isu hea. Kella 21ks oli vaja esitada reportaaž. Väikese tehnilise viperuse kiuste saime hakkama. Hakkas juba mingisugune kergendustunne tulema, aga siis meenus pühapäevahommikune messiboksi sisustamine. No ikka üldse ei „haakinud”. Mida teha võrgu ja saunaaknaga gümnasistide juures?

Tihe ja kiire päev jätkus saunaga, aga järgmise hommiku ülesanne koputas kuklas. Midagi hakkas nagu peas liikuma ja mingi teema tekkima....viimased märksõnad said kirja, siis tuli uni. Hommik ei olnud sugugi õhtust targem ja eks see meid 4. kohale nihutaski. Mõte oli hea - Naiskodukaitse on kingitus gümnaasiumi lõpetanud vahvatele tüdrukutele ja „oa”, et pakume põnevat elu ja huvitavaid uusi kaaslasi, olime ka ära tabanud, ainult teostus jäi seekord veidi kehvaks. Äkki oleks pidanud ikkagi saunaakent kasutama? :)

Kodutööde väljapanek oli seinal juba eelmisel päeval. Lahendusi vanade fotode taaslavastamise kohta oli erinevaid. Hindasin mõttes nii nende ideed kui teostust. Oli fotoshopitud olemasolevaid vanu pilte, oli tehtud väga ilus pliiatsijoonistus ja pilt mänguloomadega, aga oli ka pilte, mis näitasid suuremat meeskonnatööd ning  ringkonna kokkukuuluvustunnet.  

Saime tagasisidet oma kodutööde ja võistlusel osalemise kohta, jagati tänusõnu ja tiitleid. Lääne oli kõige rõõmsameelsem võistkond - miks mitte, sest minul oli küll lõbus ja Ave ning  Heljaga ei saagi teistmoodi olla. Hiljem kodus võistluse punktitabelit uurides oli hea tunne -  kuni messiboksi punktideni muidugi, siis läks olemine veidi mõruks. Oleks võinud ju veel veidike pingutada ja 3. koht oleks meie oma olnud. Aga eks see oli kõige parem õppimise koht, järgmisel aastal läheb kindlasti teisiti. Tagasitee oli juba lihtsam, läks kiiremini kui arvata oskasime ning lõpuks lahkusime kallistades oma kolmele kaldale. Minu esimene erialavõistlus sai peetud! Õppisin palju, silmaring  laienes ja kõrvu on tänaseni jäänud Helja soovitus – alati tuleb suhelda ja kirjutada täislausetega! :)