8. samm

Et esmaabiandjal oleks sündmuskohal lihtsam tegutseda ning olulist ebaolulisest eristada, siis on kasutusele võetud (esialgselt just militaarmeditsiini poole pealt) väga mitmeid akronüüme. Kaitseliitlaste jaoks, kes on läbinud üksikvõitleja õppe, peaksid lühend (c) ABCDE olema  tuttav ning selle kasutamine traumakannatanut abistades  on otsuste tegemist lihtsustav. 

Traumakannatanu abistamise põhireeglid:
Liiguta kannatanut ainult siis kui teda on vaja päästa ohuolukorrast ning kui on vaja anda elupäästvat esmaabi!

• Suure välise verejooksu korral, peata see koheselt otsese survega haavale.
• Kui kannatanu on teadvuseta ja ei hinga, siis aseta kannatanu selili kindlale aluspinnale ja alusta elustamist.
• Kui kannatanu on teadvuseta, jälgi, et tema hingamisteed oleksid avatud.
• Kui kannatanul tekivad šoki tunnused, rakenda  šoki esmaabivõtteid (soojus, asend).
• Kata kannatanu  kindlasti soojalt – allajahtumine on trauma korral kannatanu seisundit oluliselt halvendav.

Ära anna juua ega süüa, sh suukaudseid valuvaigisteid! Põhjenduseks: oksendamise oht, võimalik operatsioonivajadus, lisaks avaldub suukaudsete ravimite mõju alles ligi 30 min möödudes.

PEAPIIRKONNA TRAUMAD

Peapiirkonna vigastusega võib sageli kaasneda ka ajukoljutrauma. Ajukoljutraumad on koljusisene verevalum, koljuluu murd ning ajupõrutus ja ajuvapustus. Võimalikule ajutraumale viitavad näiteks iiveldus, peavalu, krambid, teadvus ja mäluhäired aga ka näieks verevalumid silmade ümber.

Peapiirkonnavigastuse puhul tuleb mõelda ka võimaliku lülisamba kaelaosa vigastuse peale.

Peapiirkonna vigastuste tunnusteks võivad olla välised nähtavad vigastused: verevalumid, verejooks jm. Esmaabi teeb keerulisemaks just ajutrauma võimalus, mille tunnused  võivad esialgu olla varjatud ning avalduda tunde- isegi päevi hiljem.

Esmaabi :

Võimalusel tõsta kannatanu pea koos ülakehaga veidi kõrgemale, et väheneks verevool pähe võrreldes lamava asendiga. Ära tõsta peavigastusega kannatanu jalgu üles, sellega kaasneb ajuturse süvendamise oht. Verejooksu puhul peata see ettevaatliku survega haavale.

RINDKERE JA KÕHUÕÕNE ORGANITE vigastuste üks suurimaid ohte on suure sisemise verejooksu tekkimine.

Rindkere organite vigastuste tunnusteks, lisaks nähtavatele verevalumitele või haavadele, on näiteks hapnikupuuduse tagajärjel sinakaks muutunud huuled, kõrvanibud või küünealused – see viitab raskele hapnikupuudusele. Samuti hingamisraskused, rahutus ja hirmutunne ning muidugi valu ringkere piirkonnas.

Kõhuõõne organite vigastustestele viitab aga kõhuvalu, samuti oksendamine ja pinges kõhulihased ning valulikkus kõhu kompimisel.

Esmaabi:

Kui kannatanu on teadvusel, siis kindlusta kannatanule võimalikult mugav asend, mille üldjuhul valib kannatanu ise: Rindkerevigastuse korral siis: istuv, ülakeha võimalikult püstine või ettepoole kummardunud asend. Kõhuvigastuse korral näiteks jalad kõverdunud, nii-öelda kägarasend. Aga ära suru kannatanut talle mitte-mugavasse asendisse. 

Lahtise rindkere haava korral ütlevad uusimad esmaabijuhised, et haava ei pea kas üldse katma või siis vajadusel  katta ainult  mitte-tiheda sidemega, et õhk liiguks vabalt – vastasel korral võib tekkida pingeline õhkrind.

LÜLISAMBA TRAUMA korral võib tekkida seljaaju vigastus. Mida kõrgemal on seljaaju vigastus, seda suuremat osa kehast võib haarata halvatus.

Olenevalt seljaaju vigastuse ulatusest ja kõrgusest võivad esineda hingamishäired, jäsemete nõrkus või halvatus, mõne kehaosa tundlikkuse nõrgenemine või tundetus (nt jalgadel, käsivartel, õlgadel), surin, torked, põletustunne jäsemetes ja valu lülisamba piirkonnas.

Esmaabi:

Ära liiguta kannatanut! Või kui, siis ainult elupäästmise eesmärgil. Kui teadvuseta kannatanul on tekkinud hingamistakistus, siis püüa hingamisteid avada kannatanu asendit muutmata, tõstes alalõuga ettevaatlikult üles, ilma et viiks pead kuklasse. Kui see võte ei õnnestu ja hingamine on tõsiselt takistunud, kaalu kannatanu keeramist stabiilsesse küliliasendisse, nii et tema pea, õlad ja vaagen liiguvad pööramisel ühes tasapinnas. Kannatanu keeramiseks tuleks sel juhul kasutada mitut abistajat.

JÄSEMETE VIGASTUSED

Nendeks on põrutus, venitus, nihestus, nikastus ning luumurrud, mis jagunevad lahtisteks ja kinnisteks luumurdudeks. Luumurdude korral võivad vigastada saada suured veresooned, mille tagajärjeks võivad olla eluohtlikud verejooksud.
Lahtise luumurru korral on verejooks nähtav, kinnise luumurru korral on tunnuseks kiiresti avalduv, laienev turse. Eluohtlikuks võivad kujuneda vaagna- ja reieluumurrud, kuna verekaotus sealsetes piirkondades võib olla väga suur.
Esmaabi:
Aita kannatanul püsida  asendis, kus valu on kõige väiksem. Ära liiguta ega püüa ise vigastada saanud jäset paika tõmmata. Vajadusel võid selle leitud asendis toestada.
Ära hakka vaagna-, reie- või sääreluumurruga kannatanut ise kuhugi tarima. Ka lahastamine pole tegelikult soovitatav kuna suurte luude murdude lahastamine on väga valulik protseduur, mille oskamatul sooritamisel võib kaasneda tõsiseid tüsistusi.
Pikaajalise kiirabi ootamise korral pigem vajadusel toesta vigasaanut jäset väga ettevaatlikult, et takistada põhjuseta liigutamist. Heaks lahaseks on juba maapind või käevigastuse puhul ka kannatanu enda keha.

Artikkel ilmus esialgselt ajakirjas Kaitse Kodu!