4. novembri hommikul Vastseliinas pärast võistluse avamist, pandi võistkonnad auto kasti ja sõidutati stardipunkti. Seal juba tuli hakata plaane pidama, mis strateegiaga peale minna, sest punkte oli palju, aga aega mitte nii palju.
Võistlus oli uudse formaadi ja ülesehitusega ning pakkus palju põnevust, sest varustust tohtis võtta kaasa vaid nii palju kui mahtus taskutesse, seega pikal kõndimisel ei olnud vaja muretseda väsinud selja pärast. Väga tugevalt oli tunda metsavenna hõngu, seda nii kontrollpunktide asukoha, ülesannete sisult kui ka sõbraliku talu olemasolust, kuhu võis iga hetk minna, oma kaasavõetud varustusest varusi täiendada, magada või nälga leevendada. Ette oli määratud vaid stardi ja finiši aeg, kõiges muus oli võistkonnal endal vabadus otsustada, kui palju, millal ja milliseid punkte läbida, nii saigi täpselt vastavalt enda võimekusele trassi endale ehitada.
Kokku oli 4 mehitatud kontrollpunkti, kus sai täita ülesannet- metsavenna punkris tuli droonifotode järgi määrata nende asukoht kaardil. Side ülesandel pidi pool võistkonda töökorda seadma "rootsi telefoni" ning teine pool kodeerima ja edastama sõnumi.
Meditsiini ülesandel tuli abi anda ohutustehnikat eiranud puuraidurile, kes väga õnnetult kirve endale jalga oli löönud ning viimases punktis tuli panna kokku segipaisatud juppidest kolm relva.
Luure ülesandeks sai kahes punktis koordinaadid, mille järgi said kaardile nelja ruudu suuruse ala, kus tegutses vastane. Kuna alast jooksis läbi ka jõgi, tegime strateegilise otsuse vaid üks jõe pool läbi otsida, sealt me vastast küll ei leidnud, kuid see-eest leidsime võistluse kõige kõrgema mäetipp, mille ka ära vallutasime.
Sel võistlusel on isegi kahju, et kordagi vastutegevust ei kohanud, sest üheks osaks vastutegevusest oli ratsasalk ja oleks olnud taaskord midagi enneolematut, kui hobuse seljas ratsanik sinult elutalongi võtab.
Maastiku poolest väärib võistlus igati oma nime, lubati, et käime üle küngaste ja oi kuidas me üle nende käisime. Kuigi jalgadele andis see tunda, siis see-eest sai nautida kaunist Lõuna-Eesti künkliku, metsast, lagedat maastikku nii kaugele kui silm vaid seletas.
Kokkuvõtvalt oli äge ja teistmoodi võistlus, mis kindlasti jääb meelde, nii oma ülesehituse, toredate emotsioonide, kui ka ilusate vaadete poolest.
Laura