2. veebruar Lihulas

Tavaliselt oleme me kogunenud Tartu rahulepingu sõlmimise aastapäeva puhul hommikul, seekord aga hoopis õhtul. Siin võiks ju kohe küsida, et mis siis nüüd juhtus? Vastus oleks aga lihtne- vabatahtlikel on reeglina igapäevatöö. Mõtleme siinjuures vabatahtlikele, et kõik saaksid osaleda, et me ei unusta neid, kes kunagi panustasid meie vabadusse. Eilne päev oli nende auks, kes andsid omapoolse panuse- 103 aastat tagasi sõlmiti Tartu rahuleping, millega lõpetati vabadussõda ning pandi paika meie riigi idapiir. Tartu rahu avas tee Eesti rahvusvaheliseks tunnustamiseks.

Hoolimata pimedusest ja külmast tuli kokku arvestatav arv meie liikmeskonnast. Me langetasime pea ning mälestasime nii oma pereliikmeid, kui kõiki teisi tänu kellele saame öelda, et tänu teile on meil meie riik koos oma piiriga, mida kõik riigid peavad tunnustama. Lilled ja küünlad sai teie kõigi auks asetatud Lihula vabadussõja mälestussamba jalamile. Te olite ja olete endiselt meie südames ning olete meile kõigile suureks eeskujuks. Oleme tänulikud teile teie panuse ja ohverduse eest. Ilma teieta ei oleks meil kindlat piiri ja ilma teieta ei oleks meil vabadust. See oli 103. kord teid austada ja samas loodame kõik, et sellel numbril ei tule kunagi piire. Jääme teid alati meenutama. Kes ei mäleta minevikku elab tulevikuta!  Kõrvu jäi kõlama Lääneranna valla esindaja Tiina Lobja sõnad: „Hoolitseme kõik selle eest, et sõda Ukrainas lõppeks, kuid kunagi ei algaks siin. Teie, kes te siin olete Ukrainas meie eesliin. Aitäh teile!“ Me läksime eile peale lillede ja küünalde asetamist küll kodudesse ning oma igapäevaste tegemiste juurde, kuid teadke, et oleme alati olemas, kui meid vaja on. Te ei näe meid, kuid me oleme olemas!