Toompea vaprad naised suurõppusel Siil

Osalesin esmakordselt nii suurel väljaõppel koos Naiskodukaitse Toompea jaoskonna tegusate naiste Marje-Anne Hendriksoni, Anneli Lookeni, Merike Jürjo, Tiiu Rikolase ja Anu Sommeriga.

Enne õppuse algust olin veidi mures, kuidas ma vastu pean ja kas saan ikka hakkama. Varasemalt olin osalenud vaid nädalavahetuse õppustel ja kaks ööd metsas on ikka midagi muud kui kuus ööd. Etteruttavalt võin öelda, et kõik hirmud, mida enne seda tundsin, ei osutunudki tõeks. Vastupidi -  sellest kujunes üks ülimalt lahe nädal!

Jõudis kätte Siili eelõhtu. Asjad pakitud ja veel mitu korda ülegi vaadatud, et miskit olulist maha ei ununeks.

4. mai hommikul kogunesime aadressil Plangu 4, kus kolonn oli juba rivistatud. Esimese positiivse üllatuse saime, kui selgus, et seekord me ei peagi sõitma suure veoauto kastis. Meie tagala ülem ja autojuht olid teinud kaks kuud palju tööd, selleks et ehitada räämas autost mõnusa ja mugava pesa meie köögi naistele. See sõit oli lausa luksus!

Esimesel päevaö sõitsime Jägalasse, kus pigem elasime kogu nädalasse sisse. Teise päeva hommikul algas sõit meie laagripaika, millest sai meie kodu kogu õppuse ajaks.  Kohale jõudes sai köök kiirelt üles ja ettevalmistused lõunasöögi tegemiseks võisid alata. „Polegi miskit hullu,” mõtlesin endamisi.  Kõik sujub. 

Ja tegelikult kõik sujuski. Meie poolt oli metsas müttavatele meestele ja naistele  kolm korda päevas soe toit valmis. See, et vahepeal öö ja päev vahetusse läksid -  see käib asja juurde. Endal oli vahepeal kummaline tunne küll,  et  kui tavaliselt lähen kell üks öösel magama, siis metsas tõusin pigem kell üks öösel üles, et hommiku kella neljaks  puder metsa jõuks. 

Päevad möödusid kiirelt ja märkamatult jõudis kätte reede ning meie õppus hakkaski vaikselt lõpule jõudma. Kõik oli kenasti sujunud ja midagi erakordset ei olnudki juhtunud. Jäänud oli veel sõit Lihulasse lõpurivistusele. Kuid ilma väikese adrenaliinilaksuta meid siiski ei jäätud, sest teekond lõpurivistusele ei olnudki nii lihtne …

Ühel hetkel tundsime, et miskit on valesti. Meie autojuht hakkas hullupööra kihutama. Nägime mingeid mehi tee ääres ja äkki sõitis meie auto keset põldu. Nüüd selgus, et olime kogemata sattunud lahingusse. Meie mitteplaneeritud ilmumine ajas „vaenlase” segadusse ja rikkus ära nende plaanid meie meeste ümberpiiramiseks. Seda olukorda ei ole võimalik sõnadesse panna või neid emotsioone kirjeldada. Kuid lühidalt - tänu sellele ootamatule ja planeerimata olukorrale meie võitsime ehk köögitädid ja tagala tegid ära. Nüüd ma mõistan, miks meestele need sõjamängud metsas meeldivad...

See nädal metsas jääb kauaks meelde..  Ainuüksi selle nädala peale mõeldes tulevad kõik emotsioonid meelde ja ootan juba põnevusega järgmist õppust. Kõik hirmud, mida enne olin tundnud, ei osutunud tõeks. Vastupidi: pärast õppust ma tundsin, et mitte miski ei ole enam võimatu -  kui oled ikka nädala metsas vastu pidanud, siis on ka tsiviilelus kõik võimalik.