SAAME TUTTAVAKS Ene Lill: "Naiskodukaitse annab tunde, et oled midagi andnud, et sind on tarvis!"

Loomulik samm

Ene Lillest sai Naiskodukaitse liige 2017. aastal. Esimene kokkupuude Naiskodukaitsega oli 2016. aastal, kui Ene koos Viimsi Ettevõtlike Daamidega (VEDA) korraldas taasiseseisvumispäeval esimest Isamaalist piknikupäeva. Viimsi jaoskonna naiskodukaitsjad korraldasid auvalve Maria ja Johan Laidoneri mälestusmärgi juures. „Saime tuttavaks ja me hakkasime üksteisele väga meeldima. Nemad hakkasid Harmoonikumis oma koosolekuid pidama ja mina kuulasin, millest nad rääkisid.“

Naiskodukaitsesse või Kaitseliitu astumise peale ei olnud Ene varem mõelnud, kuigi tema isa oli Eesti Kaitseliidu pühendunud liige organisatsiooni taasasutamisest alates. Selleks ei olnud ka vaba momenti – tegelemine oma ettevõtetega, õppimine, pere eest hoolitsemine, see kõik võttis oma aja. Ka praegu õpib Ene kahes koolis, Tallinna Ülikoolis tervisedendust, lisaks sellele Hiina meditsiini. Siiski leidis Ene, et nüüd on tema jaoks õige aeg: „Mõtlesin, et kaua ma ikka neid koosolekuid vaid kõrvalt kuulan. Mingist hetkest tunned, et tahaks midagi teha. Kui tahad kaasa lüüa ja midagi muuta, siis mine ja tee! Mulle meeldib, et Naiskodukaitses on teistmoodi mõtlejad, nad ei ole niisama tšillijad, neid ühendab huvi selle vastu, kuidas Eestil läheb.“

Täna on Ene Harju ringkonna avalike suhete grupi liige ja kirjutab Viimsi jaoskonna tegemistest. Ene ei suuda pastakat taskus hoida. Nii kirjutab aega ajalt ka Viimsi valla lehes, sealhulgas kutsub naisi Naiskodukaitsega liituma. Lisaks sellele osaleb Ene meditsiinigrupis.

Naiskodukaitse aitab olla terve

Naiskodukaitse pakub palju erinevaid võimalusi osalemiseks. Ene toob välja, et naised vanuses 60+ ja 70+ võiksid olla palju julgemad organisatsiooniga liituma. Naiskodukaitse annab võimaluse panustamiseks, olla kasulik, teha midagi põnevat ja kindla eesmärgiga, olla sotsiaalne. „Naiskodukaitse annab tunde, et oled midagi andnud, et sind on tarvis!“, kinnitab Ene. Tervisedendajana teab Ene kindlalt, et just see hoiab inimesed vitaalsena. Miks mitte siis enda tervisele teene teha.

Ene julgustab just vanemas eas naisi korraldama ja osa võtma lühikestest mõnetunnistest rännakutest, et end proovile panna ja näha, milleks nad võimelised on. Suurtest mitmepäevastest rännakutest ei ole Ene ise veel osa võtnud, enne on vaja vastupidavust treenida. Ta tunneb, et tema vanuses on vaja trenni teha, et keha ei kaotaks jõudu. Seetõttu on ta hakanud teadlikult rohkem liikuma nii jalgsi kui jalgrattaga.

Eesti on igaühe asi

Ene jutust kõlab läbi armastus oma riigi vastu. Ta hindab kõrgelt kodanikuühiskonda ja inimeste osalemist otsustusprotsessides ning peab ettevõtjana oluliseks oma riigi teenimist ja maksude maksmist. Samamoodi on tähtis, et riik kasutab maksuraha ausalt ja läbipaistvalt, sõnab ta kindlalt. Ene rõhutab, et igaüks vastutab oma elu ja tegude eest ja võtab samas ka vastutuse riigi eest. Need põhimõtted köidavad teda ka Naiskodukaitse puhul.

Naiskodukaitse esmaseks ülesandeks peab Ene riigi aitamist kriisisituatsioonis: „Tegelikult peaks pidevalt tunnetama, et Eesti on tõesti väike. Naiste osalemine Naiskodukaitses on nii oluline, see on poliitikas osalemine, see on osa kodanikuks olemisest. Meid on vaja siis, kui on kriisisituatsioonid. Meie kohus on olla valmis, treenitud, et me teaksime, mida teha.“ Ja lisab: „Mind häirib õpitud abitus inimestes. Inimesed lasevad käed rüppe ja arvavad, et nad ei oska, kuid inimene peab ise oskama oma valikuid teha. Stressiseisund on sel juhul palju väiksem, kui sa oskad olukorras vastavalt tegutseda. Kui saad kasvõi ühele inimesele abi osutada, on see juba suur asi.“

Sel kevadel osales Ene õppusel „Siil“, harjutati esmaabi osutamist kriisisituatsioonis. Õppus andis väga elulise ja väärtusliku kogemuse, kuidas sellises olukorras tegutseda. Tänu kogemusele leiab Ene, et taolisi õppusi on vaja teha rohkem ja erinevates kohtades. Näiteks koostöös vallavalitsusega Viimsis kohapeal, et anda siinsetele inimestele samuti edasi teadmist, mida teha siis, kui näiteks Muuga sadama naftaterminalis toimub õnnetus.

Lisaks eelnevale peab Ene oluliseks tegelda koduvägivalla teemaga. Ta on leidnud naiskodukaitsjate hulgas mõttekaaslasi, kellega koos koduvägivalla alla kannatavaid naisi ja lapsi aidata.

Isamaalise piknikupäeva idee algataja

Ene algatusel toimub ka sel aastal Viimsis Eesti taasiseseisvumispäeva tähistamiseks Viimsi mõisa ehk Eesti sõjamuuseumi taga asuvas mõisapargis isamaaline piknikupäev. Isamaalise piknikupäeva keskne mõte on tähistada meie riigi jaoks olulist tähtpäeva ja tuua inimesed sel puhul kokku piknikku pidama, suhtlema, muusikat ja ilusat päeva nautima. Kunstiajalugu õppinuna hindab Ene kõrgelt mõisakompleksi miljööd ja idüllilist keskkonna. Ta on rõõmus, et ürituse raamiks olev Viimsi mõisa parki on hoolega korrastatud ja sellest on kujunemas koht, kuhu tullakse.

Ene ütleb, et mõte korraldada taoline üritus idanes ta peas mõnda aega, kuni ta seda VEDA naistele tutvustas ja naised tulid ideega kaasa. Loodetavasti kujuneb sel aastal kolmandat korda toimuvast piknikupäevast kena traditsioon. Viimsi jaoskonna naiskodukaitsjad on ka seekord kohal auvalvet korraldamas ja Naiskodukaitse organisatsiooni tutvustamas.

Isamaa on kodu

Lõpetuseks küsin Enelt, mida tema jaoks tähendab isamaa. Ene: „Algatuseks minu oma isa, kes oli kaitseliitlane. Ta tegi kõik need ketid ja laulupeod läbi, kui Eesti vabanes. Ta oli surutud seisus kogu nõukogude aja. Isamaa on eesti kultuur, meie keel, meie kirjaoskus, meie tahe õppida ja selge silmavaade. Ja ka see, et me üksteist austame. See ongi isamaa, see on kodu laiendus tegelikult, sa suhtud isamaasse nagu kodusse. See on kultuurikindlus.“