Patrullvõistlus "Valge Laev"

Kui nüüd kõik ära rääkida, tuleb alustada  algusest…

Kui Sveta (Lääne, st meie ringkonna instruktor) mõnda aega varem hakkas rääkima, et paneks ikka oma võistkonna(d) kah välja… nüüd meenub, et see oli meie  vahva "rahvusvahelise" seltskonnaga organisatsiooniõppe mooduli koolituse ajal 5. ja 6. märtsil. Vaatasime Malle, Reelika ja Reeliga üksteisele otsa ja otsus oli sündinud ning rohelise raja võistkond koos. Malle ja Reelika on juba vanemad olijad NKK-s, meie Reeliga nö värskemad, kuid rajal polnud meist keegi käinud. Eelinfo kohaselt roheline rada polevat midagi hullu.

2. aprilli hommikul kenasti vajaliku varustuse ja teadmistega kannatamatult starti ootamas. Ärevus hinges, sest teada ju oli, et sel aastal pole rada kergete killast. Sündmustest etteruttavalt võin öelda, et lumi ulatus metsas kohati ikka nabani. Me olime omavahel kenasti kokku leppinud, et meie  ei lähe võitma, vaid tahame raja läbi teha ja ennast proovile panna. „Valgel Laeval“ oleme  enne osalenud küll, kuid seda supikatla kõrval.

Algus oli ikka väga kena, Neeme Suur saatis meid lauluga rajale ja teekond võis alata. Esimesse  kontrollpunkti jõudmine ei tekitanud mingeid probleeme  ja liikumine teise kontrollpunkti poole tundus kah esialgu lihtne, kuid kui siis see vastutegevus meid metsa ajas ja sealt edasi järgmine kord kui jalg astus mööda asfaltteed, mis tundus nagu siidi peal kõndimisena, kulus 10 tundi. Kui pimenema hakkas sattusime 4-ndas kontrollpunktis kokku kahe kodutütarde ja ühe noorkotkaste võistkonnaga ja nii me koos järgmise punktini rühkima hakkasime. Poisid küll korraks mõtlesid teise raja valida, kuid siiski tulid koos meiega. Pidevalt vahetasime  rivi kõige ees minejat, kes sügavas lumes jälgi ette tegi, vaatasime koos kaarti ja tegime koos otsuseid, kas minna üle pisikese soo nurga või ringiga... See oli ütlemata suur rõõm, kui äkki paistis läbi metsa tuluke ja oli kuulda, et maantee on lähedal…

Mis sest, et olid sumbanud ülepõlve lumes, kes oli kraavide ületamisel sisse vajunud, kes valas saabastest  teatud aja tagant  vett välja, oli nabani märg, kuid asfaldi peale jõudes oli äkki jõud tagasi vaatamata sellele, et lõpuni veel 3-4 km astuda.

Kui nüüd mõelda konkreetselt oma võistkonna peale, siis ei meenu ühtegi sellist momenti, et meie koostöö oleks grammivõrdki kõikuma löönud. Kui otsustasime, et puhkame, siis seda ka tegime, joogipaus, siis nii ka oli, ülesannete lahendamisel oli lõplik otsus üksmeelne. Heal koostööl on ikka suur jõud. Ma ei saa mainimata jätta, et ka need noored kodutütred, olid imekspandavalt tublid ja vaprad. See innustas mind isiklikult veelgi. Ja mis veel, väga oluliseks osutus ka  Kalle Karm'i poolt hea ettevalmistus-meeldetuletus, mis pidi kaart tuleb kätte võtta jms ning Sveta oli meid varustanud väga läbimõeldud toidupakiga, targalt valitud riietus ning ülevalt kinniteibitud saapasääred. Mina lõpetasin selle 12 tunnise rännaku kuiva jalaga.

Ja peaaegu oleksin unustanud - meie võistkonna eest vastutaja Mare Laide oli stardis  ja finišis nagu kanaema! Kui oluline  ikka on  kogu  tiimi töö!!

Kui lõpetasime, siis vaatasime üksteisele otsa ja üks küsimus silmis - kas järgmine "Tihu kevad"? Ilmselt ei teki siin kellelgi küsimust, kes on viitsinud lõpuni lugeda, kas meil  tekkis katkestamise mõtet???!!! Julgen seda öelda kõigi meie võistkonna liikmete eest – „EI!“, sest rääkisime sellest  finišis  sooja  ja ülihead suppi süües, magustoidust rääkimata.

Olime  väsinud, aga õnnelikud!

Ja loomulikult milline  rõõm järgmisel päeval - olime „rohelise  raja“ üldarvestuses  teise  koha saavutanud  ja oma ringkonnas (ja ka malevas) suisa esimesed.