Koos on tore õppida!

Oli ilus märtsikuu hommik ja mis kõige mõnusam – nädalavahetus. Segadust tekitas vaid laupäeva varahommikul helisev äratuskell, sest kuidagi ei suutnud aru saada, miks ometi ta piniseb.

„Jaa, meelde tuli – täna on ju see päev!“ mõtlesin ma endamisi.

Oli päev, kus tegin algust Naiskodukaitse baasväljaõppe (BVÕ) esimese mooduliga – organisatsiooniõppega. Olles lugenud eelnevalt meie instruktori Sveta kirja ja mooduli päevakava, ei osanud ma õigupoolest väga midagi arvata, kuid Sveta julgelt kinnitas meile, et need kaks päeva on väga sisutihedad ning täis uusi põnevaid teadmisi ning kindlasti on palju-palju ka avastamisrõõmu st igav juba ei hakka!!!

Mulle piisas teadmisest, et mul õnnestub saada uusi teadmisi ja põhjalikumalt tutvust teha organisatsiooniga, kuhu kuulun alles mõned kuud. Enda üllatuseks leidsin, laupäeva varastele hommikutundidele vaatamata, Kaitseliidu Lääne maleva staabist eest hulga rõõmsaid ja säravaid naisolevusi. Milline rõõm oli kogeda sellist siirust ja lihtsust - see tekitas tunde, et olen sattunud täpselt õigesse kohta!

Õigesse kohta oli kokku kogunenud tõeliselt rahvusvaheline seltskond - 19 naiskodukaitsjat Läänemaalt, Hiiumaalt ja Vormsilt. Ja nagu kirss tordil, oli üks meie õpetajatest Raplast – meie hea haldjas Kairi.

Kairi alustaski meie meeleolukat õppepäeva, kuid oi-oi kui tõsistel teemadel – riigikaitse, Eesti riigikaitse struktuur ja juhtimine ning kaitsejõudude ülesehitus. Aga me ei lasknud sellest ennast ehmatada – vaatamata varastele hommikutundidele oli meie mõistus värske ning haarasime kõike lennult.

Meie jaoskonna särtsakas esinaine Tiina jagas teadmisi naiskodukaitse ajaloost ja ideoloogiast ning alustasime ka dokumentaalfilmi „Liiliarist“ vaatamisega, mis räägib Naiskodukaitsest kui Eesti suurimat naisorganisatsioonist ja annab põgusa ülevaate Naiskodukaitse ajaloost, tänapäevastest tegevusaladest ning liikmeskonna mõttelaadist. Kahjuks aga mängis tehnika meile vingerpussi ning peale paari katset lubasime endale järgmine kord ühise filmiõhtu teha koos koogi, tee ja kohviga. Seda filmi peab kindlasti vaatama – eriti veel, kui on tuline soov ühineda lahedate naiskodukaitsjatega.

Loomulikult tehti meile puust ette ja värviliseks, kuhu me Naiskodukaitse struktuuri ja juhtimissüsteemis jõuda võime, kui selleks vaid jõudu, tahtmist ja pealehakkamist jagub. Ehitasime siis meie ringkonna esinaise Mare eeskujul oma puud, kus igaüks sai ise paberile panna oma nägemuse oma eesmärkidest meie organisatsioonis.  No ega ma saanud meie Marele ju alla jääda – kursusel liikusid jutud, et ta ainuke Naiskodukaitse ringkonna esinaine, kellel on sõjaväelina auaste – lipnik e nooremohvitseri üks auastetest. Eks siis ehitasin ka puu, kus kusagil tulevikus juba Mare eeskujul ka sõjaväelist auastet omasin. No vähemalt sain suu naerule, kui seda puud vaatasin.

Kui piisavalt koolipinki oli nühitud, siis asusime riviõppe kallale. Naerda saime ikka kõvasti, kui alguses igaüks isemoodi tegutses – kes keeras üle vasaku õla, kes üle parema, kes täitis hetkega korraldust, kes pidas pausi, kelle samm oli vähemalt meetri pikkune, kellel jäi see poole lühemaks jne. Igal juhul poolteist tundi kõva tööd viis meid nii kaugele, et saime selgeks riviõppe algtõed, kuid tõsisem töö seisab ees kindlasti siis, kui Võidupüha paraadiks hakkame ettevalmistusi tegema.

Meeleoluka ja tegusa päeva lõpetasime sellega, et saime näha nii ehedalt kui veel sai, kuidas üks naiskodukaitsja ei tohi vormi kanda – Mare on meil tõeline näitleja ja ta tatsas meie õppeklassi nagu väike rullnokk. Saime koos analüüsida nii tema seljas oleva vormi üksikute elementide kandmise vigu kui tema enda käitumise kallal närida. Aga teda jättis see üsna külmaks, sest ta oli ülihästi oma rolli sisse elanud. Seejärel tuli Maire tõeliselt perfektselt selga seatud vormiga meie ette - klassist käis läbi kahin -  ta oli nagu tõeline daam, nii aukartustäratav, nii ilus – ehe naiskodukaitsja!

Kaksteist ja pool tundi olime koos üksteise seltsis uusi teadmisi ammutanud ning selle aja möödudes juba tundsime, et oleme üks tervik e üks kõigi ja kõik ühe eest väljas ning kui vormi ka veel selga saame – ahh, see esialgu veel unistus, kuigi vormid juba tellitud.

Pühapäeva hommikul alustasime uue hooga ja läksime süvitsi sisse Naiskodukaitse 2011. a tegevusplaani. Saime üsna kiiresti väga hästi aru, et tegevust jätkub rohkem, kui iial ette oskasime kujutada. Igale poole kindlasti jõuda ei ole võimalik, kuid kes midagi ära teha tahab, siis selleks on võimalusi oi-oi kui palju. Lisaks saime selge ülevaate erialagruppidest, millele oma vabatahtliku tegevuse käigus keskenduda saame ja leida omale südamepäraseim viis oma kodumaa-armastuse näitamiseks.

Päeva teises pooles rändasime oma staabist välja Rannarootsi muuseumisse, kus oli meeleolukas kohtumine Läänemaa muuseumi kohusetäitjaga, kes jagas oma säravamaid hetki Eesti riigipea arvult kolmandast riigivisiidist (enne Toomas Hendrik Ilvest käis Rootsi kuningal külas riigivanem Jaan Tõnisson 1928 ja president Lennart Meri 1995) Rootsi Kuningriiki.

Meeleoluka nädalavahetuse finiš oligi Rannarootsi muuseumis, kus kõigile organisatsiooniõppe mooduli läbinud naiskodukaitsjatele jagati pidulikult suurte ovatsioonide ja kallistuste saatel kätte tunnistused BVÕ I mooduli läbimise kohta. Tunne oli ülev, sest päev oli päikseline – mitte ainult ilma, vaid kõigi nende vahvate inimeste läbi, kellega mul õnnestus sellel nädalvahetusel koos olla.

Ja mis kõige lahedam – juba sellel nädalavahetusel so 16. aprillil on meid ees ootamas juba järgmine moodul e toitlustamine Pärnus. Kui tahad teada, kuidas saada välitingimustes hakkama suure hulga inimeste toitlustamisega, siis on just Sinu kord sammud meie poole seada.