Baasväljaõppel osalejad täitsid PõSa rajal seiklevate noorte kõhtusid

Kursusel sai esimesed välitoitlustuse “ristsed” naiskodukaitsja Riina Viileberg, kes tõdes, et jäi üldjoontes väljaõppega rahule, kuigi tundis, et õppimise seisukohast oleks kasulikum, kui oleks rohkem aega süveneda ja rahulikumalt tegutseda. “Oli palju võõrast ja harjumatut, samuti puudus varasem kogemus nii suurtes kogustes söögi tegemisel ja suurele rahvahulgale serveerimisel, mistõttu oli kogu aeg tunne, et pole piisavalt aega. Ka köök ja vahendid olid võõrad. Õnneks said inimesed siiski söönuks!” rääkis ta.

Kõige rohkem üllatas Viilebergi kaks asja. “Aeg läks väga kiirelt ja kuigi päev oli pikk ja väsitav, sai see väga kiirelt läbi. Kõik ettevalmistused võtsid ka väga palju aega, aga see tuleb sellest, et meil kellelgi ei olnud varasemat kogemust suuremates kogustes toidu valmistamisega,” tõi ta näite.

Samuti sai selgeks, et söögitegemine on päris korralikku füüsilist jõudu nõudev tegevus. “Lisaks sellele, et suutsin oma seljale liiga teha, valutasid õhtuks nii käed kui jalad. Seetõttu oli päris hea, et serveerida tuli ainult neli toidukorda. Kui väljaõpe oleks kestnud pikemalt, oleks ilmselt veelgi raskemaks läinud,” nentis õppur.

Kõige keerulisemaks pidas Viileberg koguste planeerimist. “Kuigi meile oli ette antud, kui palju mingeid toiduaineid võiks vaja minna, sööjate hulk pisut varieerus ning sellega koos tuli ümber arvestada ka kogused. Siin oli väga palju tuge Ebest, kes oma kogemuste põhjal oskas arvata, kui palju võiks midagi valmistada. Nii sai teisel hommikul täitsa paras võileibade hulk, esimesel jäi neid väga palju üle,” arutles ta.

Instruktor Ebe Õnne polnud õppurite kohta kiidusõnadega kitsi: ”Mina jäin osalejatega väga rahule! Nad said hakkama, tegutsesid usinasti ja mõtlesid kaasa!”