Kihnu on, Kihnu jääb, Kihnu olema peab! Sakala naiste suveseiklused põneval väikesaarel

Kui üldiselt on suvel ringi sõites mõnus kella vaatamata kulgemine ja naudisklemine igati soovitatud, siis alati seda järgida ei saa. Nii tuli meilgi reede õhtul sadamast lahkunud praamile vaid järele lehvitada... Me ei lasknud end rivist välja lüüa ning sättisime end järgmist ootama. 

Kui Kihnus maabusime, keerasime sihi rahvamaja poole – see oli meie reisi staap. Kes vuras õdusas suveõhtus kohale bussiga, kes rattaga ja kes jalutas. Kui kohale jõudsime, avastasime oma rõõmuks, et meie sealviibimine oli suisa teadetetahvlile ürituste rubriiki pandud: „NKK suvelaager”! Tore!

Laupäev oli täis seiklemist. Alustasime kohaliku elu ja omapärase kultuuriga tutvumist muuseumist ja kirikust. Meiega samal ajal ekskurseeriv rõõmsameelne grupp hõikas meid kaasa kalmistulegi, kus sai mälestada Kihnu legendi Virvet. Soe suvepäev meelitas mere äärde ja vapramad tegid suplusegi. Läbi said käidud kõik kohalikud kauplused, et mekkida kohalikku leiba ja osta kaasa kihnukirjalisi meeneid. 

Pärastlõunal ootas meid vanaaegne kastiauto, mis sõidutas läbi kõik saare sopikesed majakast sadamani. Kohalik giid ja vallavolikogu esimees Veera pajatas, mis elu seal elatakse. Palju elevust pakkus ühel hetkel meie sappa sõitnud külgkorviga mootorratas, sõbralikult viipaval juhil kenasti kirju rätt peas ja triibuseelik seljas. Telefonid klõpsasid filmima ja pildistama. Ja siis me saime aru, et roolis oli hoopis meesterahvas, kes turistidele kostümeerituna vingerpussi mängis!

Pärast õhtusööki ei mallanud keegi toas olla, vaid hüppasime taas rataste selga ja siirdusime mere äärde päikeseloojangut nautima. Kuigi õhtu oli kangesti tuuline, kasutasid vapramad võimalust teha kosutav ujumistiir. Vaikses õhturahus oli armas koos istuda, juttu puhuda ja niisama olla... Ei tule just tihti ette seda, et pole vaja kiirustada ja saad keskenduda oma kaaslastele.

Pühapäeva hommik ei lubanud meil pikalt laiselda, sest kell 10 väljus praam ja sellest mahajäämist ei saanud endale lubada, mandril ootas ju tavaelu. Krips-kraps asjad kokku ning kangetest jalgadest ja hellast istmikust hoolimata sadama poole pedaalima. Sadamapoes levis värske saia ja leiva lõhn, mis lausa kutsus kodustele kohalikke tooteid kaasa ostma. Praamil istudes ning merd nautides veeresid mõtted aga juba järgmisesse suvesse ja uutesse sihtkohtadesse!