Mina olen mälestuspäeval uhke

Peale eelmisel päeval suhteliselt võhmale võtnud jaoskondade konverentsi ja tugevamatel meie seast veel ka õhtust Rapla maleva aastapäevapidu leidus päikeselisel pühapäeva hommikul siiski ka neid Rapla ringkonna liikmeid, kes ei pidanud paljuks varahommikul Alu mõisa Naiskodukaitse mälestuspäeva tähistama tulla. Seltskonnas olid lisaks naiskodukaitsjatele ka Rapla maleva pealik ja veel nabani või põlveni ulatuv järelkasv. Meie väikest aktust juhtis malbelt ent sihikindlalt Merike, kes peale hümni laulmist rääkis mälestusäeva ajaloost.

Seejärel loeti isamaalisi luuletusi ja uskuge või mitte me laulsime üheskoos. Omades mõningast ajalugu Alu mõisas asuvas Kaitseliidu Koolis ei ole ma iial varem kuulnud, kuidas „Põhjamaa, me sünnimaa....“ puhkeruumi laetaladelt vastu heliseb. See oli eriliselt harras ja südamesse minev. Traditsiooniliselt andsid mälestusäeval oma pühalikku tõotust uued liikmed, keda sedakorda oli kaks. Mina kui jaoskonna esinaine sain pidada mälestusäeva piduliku kõne. Rääkisin oma dilemmast, kas peaksin mälestuspäeval olema kurb, kuigi ma seda ei taha, või rõõmus ehkki see ei ole sobiv. Ja sellest, et kõigi nende segaste tunnete keskel, mida mälestuspäev minus tekitab, olen ma sellel päeval täiesti selgelt alati väga uhke. Ma olen uhke endisaegsete naiskodukaitsjate üle. Ma olen uhke nende mõtteviisi, püüdluste ja tegude üle. Ma olen uhke selle üle, et mina olen ka naiskodukaistja, et ma kannan edasi selle auväärse organisatsiooni pärimust ja eesmärke, et ma käin nende uskumatute naiste jälgedes.

Peale kõige ametlikuma osa lõppu jätkasime juttu kohvilauas ja vaadates filmijupikesi endisaegsest Naiskodukaitsest. Inspireerituna filmist ja eelmisel päeval toimunud konverentsist tuli meil õige mitmeid pööraseid ja vähem pööraseid mõtteid, mida siis taaskord inspireerituna jaoskondade konverentsist ei jäta me lihtsalt riiulisse, vaid püüame need ka teoks teha. Tiivustavas lendab aeg kiiresti ja oligi käes aeg asuda järgmise päevakava punkti juurde.

Südamenädalale sobivalt ja meie sisemisest soovist tulenevalt olime me otsustanud teha mõtiskulusrännaku Alust Raplasse. Mõeldud, tehtud – ees Merike pärjaga ja viimasena malevapealik lapsekäru lükates kõndis meie looklev rivi kolm kilomeetrit Rapla kalmistuni. Jätsime vabadussõjas langenute mälestusmärgile küünlad ja lilled ning meie rongkäik suundus edasi jumalateenistusele Rapla Maarja-Magdaleena kirikusse.

Võib öelda, et oli natuke teistmoodi mälestuspäev – reipam, helisevam, inspireerivam...