Kuidas me Tartus ajaloopisikule jõudu andmas ja hipisid vaatamas käisime

Ajalooseminari päeva hommik tervitas meid halli ja sombusena. Sadas peenikest vihma ja ometi oli südames rõõm, sest lõpuks ometi hakkab see lumi sulama. Meie ekipaaž sõitis liinil Märjamaa-Kaiu-Kose-Tartu-Kose-Kaiu-Märjamaa. Oli üks hirmus sõitmise päev ja ööhakul koju jõudes olid kõik kohad suurest istumisest haiged, aga siinkohal saan ainult rõõmustada elurõõmsate ja jutukate teekaaslaste Miidi ja Eve üle, kes ei lasknud autosõidul hetkekski igavaks muutuda.

Olimegi Tartus! Eesti Üliõpilasseltsi majas tervitasid meid Naiskodukaitse ajalookomisjoni liikmed, kuum kohv ja kõikjal leviv rõõmus ootusärevus kohe algava seminari pärast. Oi kui palju tuttavaid ja ka vanu häid sõpru sai kohatud. Tõotas tulla imeline päev. Tuligi.

Seminar algas ja järgemööda said sõna väärikad naiskodukaitsjad ja organisatsioonivälised spetsialistid. Merike rääkis sellest, mida tema juba Naiskodukaitsest uurinud on ja mis sellest uurimisest sündinud on. Seejärel rääkis Kairit oma mõtteid sellest, mida kogutud ajalooga peale võiks hakata. Kõrvu jäi kõlama Naiskodukaitse ajalootoa idee.

Lõunapausi ajal sai külastada kõrvalasuvat Eesti Rahva Muuseumi, millel oli parajasti sünniäeva puhul lahtiste uste päev ja piletita sissepääs. Tuleb tunnistada, et kauaaegse tartlasena ei olnudki ma varem selles muuseumis käinud. Jooksime püsiekspositsiooni läbi ja peatusime pikemalt rahvariiete juures. Tuleb tunnistada, et seal oli üllatusi.

Veelgi põnevamat vaatamist pakkus aga hipide näitus. Ei kujutanudki ette, et Eestistki selline hipilaine omal ajal üle käis ja oi kui palju karvaseid siin oli. Eksponeeritud oli fotosid ja mõtteid päris mitmetest tuntud inimestest, kes siis ka kunagi lillelisi särke kandsid, lokke lehvitasid ja kahtlaseid aineid tarvitasid. Ilmselt oli imeline aeg. Vähemalt näituselt jäi küll selline tunne. Ja muidugi ei saa mainimata jätta, et muuseumis sai võtta ka õnneloosi ning Miidi ja Eve naasesid peavõiduga kotis.

Peale lõunat tegi Kadi ülevaate ringkondadele saadetud ajalooküsimustikest ja Leane rääkis Eesti Rahva Muuseumiga koostöös toimunud mälestuste kogumise projektist. Eesti Rahvusarhiivi töötaja Kaja andis ülevaate rahvusarhiivi kogumispoliitikast ja saime teada, et üsna vähe, ent siiski midagi Naiskodukaitse dokumentsidest jõuab ka rahvusarhiivi.

Peale seda jaguneti kaheks ja jätkati tegevust töötubades. Teine seltskond sai arutleda mälestuste kogumise ja intervjuude läbiviimise üle ning kuuldavasti oli neil hirmus põnev. Mina jäin arutlema arhiveerimise üle. Kõlama jäi mõte, et meie tänased tegemised on homne ajalugu. Juba praegu ei tea me enam 20 aastat tagasi toimunud asju, seega on hästi oluline säilitada tulevastele ajaloouurijatele selgeid märke meie praegusest tegevusest. Töötubasid viisid läbi Riina ja Virge.

Peale elevust tekitanud töötubasid sai sõna Imbi, kes rääkis oma filmidest ja raamatutest ja oma ajaloouurimisest ja suhtest Naiskodukaitsega. Imbi jutust jäi kõlama eelkõige mõte, et meie oleme homsete raamatute autorid ja meie, naiskodukaitsjad, me suudame kõike.

Kõigi rõõmuks külastas seminari ka härra Heino Noor, keda ühelegi naiskodukaitsjale tutvustama ei pea. Heino on naiskodukaitselase poeg. Ka Heino sai sõna ja rääkis aegadest kui tema ema veel naiskodukaistja oli. See oli tõeliselt meeldiv kohtumine kõigi jaoks.

Kiirelt võeti veel seminar kokku ja inspireerituna alustas meie ekipaaž taas koduteed. Ühiselt nentisime, et oli väga tore ja kasulik päev. Ühiselt nentisime, et jah, tuleb ajalugu edasi uurida ja praegust talletada. Ühiselt nentisime, et pikk sõit tasus ennast ära.