Kuidas Naiskodukaitse ei vea sind alt ka Austraalias elades

Kui vaadata Austraalia kaarti ja suunata oma pilk täpselt keskele, siis ainuke koht mis seal keset tühermaa kõrbe asub on Alice Springs. Tegemist on Austraalia mõistes väikelinnaga, kus elab nii umbes 28 000 inimest, kellest ligikaudu 20 ja enam protsenti on aborigeenid. Alice Springs paikneb Arrernte hõimu maa-alal, sellest tulenevalt on ka üks enim kasutatavaid keeli meie linnas inglise keele kõrval just arrernte keel. Kokku on Austraalias ligikaudu 20 erinevat aborigeenide keelt mis on tänapäeval ka kasutuses (enne kapten Cooki saabumist oli erinevaid aborigeenide keeli 250). Olen püüdnud õppida, seda keelt, kuid pean ausalt tunnistama, et see on minule keeruline. Minu tütar Kärt see vastu arvab, et päris kerge, sest nemad saavad koolis arrernte keele algõpet, lisaks india keelele ja hispaania keelele.

Alice Springs on just kui üks suur keedupott, mis keeb erinevatest kultuuridest ja inimestest. Paljud inimesed tulevad siia just töökohtade ja enese proovilepaneku pärast. Olles aasta siin linnas elanud võib öelda, et paras katsumus ja proovile panek on see tõesti olnud. Kas või juba temperatuuride osas, mis meil suvel siin on. Temperatuur küündib suvekuudel meil umbes +36 kuni +46 soojakraadini päeval (öösel langeb see nii umbes +22 soojakraadini) ja talvekuudel on päevasel ajal sooja +18..+27 (kuid öösel võib temperatuur langeda kuni -7 kraadini). Ühesõnaga kollasema päikse osas ma väga mööda ei pannud oma unistuste osas, sest päike sirab meil taevas praktiliselt igapäevaselt ja vahel harva kattub beebisinine taevas pilvedega ja müriseb nagu suure mehe tühi kõht ning lubab meie taimedele mõningases kogustes vihma.

Vastavalt kliimale on meid ümbritsemas kõrb omapärase loodusega ja paiku mida avastada on rohkem kui mitu. Mida ühel suhteliselt igavavõitu nädalavahetusel ikka teha, kui pakkida matkavarustus ja liikuda mõned sajad kilomeetrid linnast eemale, et saada osa sellest otsatust ja ääretust „ruumist“. Oli see vast meie esimene väljasõit koos ööbimisega tähistaeva all, kui mu elukaaslane ei suutnud allutada endale lõkkematerjale tule süütamiseks. Suurima heameelega teatasin ma, et mina kui naiskodukaitsja ja reservis olev sõdurnaine saan alati hakkama lõkke süütamisega. No ja mis see siis ühele hästiõppinud „sõdurnaisele“, siis ära ei ole. Väike okste/puude kohendamine, elegantselt tiku tõmbamine ja voalaaa, lõke lõõmab, kui loojuv päike.

Päris mitmel korral meie kõrbe avastusretkedel olin ma väga tänulik oma kunagisele otsusele, et liituda Naiskodukaitsega. Lisaks lõkkesüütamisele ja matkatarkustele on mul õnnestunud kasu lõigata Naiskodukaitses läbitud kursustest. Suur kummardus kuulub instruktoritele, kes õpetavad toitlustamist. Olge te südamest tänatud, et teete oma tööd/hobi suure südamega. Uskuge mind, teie õpetused kannavad varem või hiljem vilja, ühel või teisel viisil.

Oma esimese ja teise töökoha Austraalias sain ma just tänu Naiskodukaitses läbitud koolitustele. Mäletan, kui rääkisin ühele pubiomanikule nii muuseas oma oskustest ja mainisin Naiskodukaitsesse kuulumist ning, et mida koike selles toredas organisatsioonis ära ei tehta...ja nii oligi järgmiseks nädalaks pubis pizzade valmistaja töökoht olemas. Ohohooo..et mis see pizzade valmistamine siis ka ära ei ole. No on ikka küll. Menüüs pakuti ligikaudu 10 erinevat pizzat, lisaks gluteenivabad ja muud erinevate asjade vabad pizzad. Kõik komponendid tuli meelde jätta, sest tellimuse saabudes oli mul 10 minutit aega, et ulatada ettekandjatele ahjusoepizza. Minu tööpäev algas erinevate koostisainete ettevalmistamisega ja lõppes töökoha puhtakskraamimisega ning peakokale ülevaateandmisega vajaminevatest toiduainetest. Keskmiselt valmis õhtujooksul 30 kuni 50 pizzat ning mingiks ajahetkeks saabus limiit, kus vastõpitud amet ammendus.

Järgmiseks töökohaks sai Alice Springsi üks populaarsemaid kohvikuid. Alustasin kohvikuomaniku abina ehk siis kokaabina. Vot see oli alles üks õige parktika Naiskodukaitses omandatud teadmistele. Iga tarkus omandas reaalsuse ja asetus ilusti omale kohale ning seisab igavest ajast igavesti meeles. Ka see töökoht sai minu CVsse kirja just tänu Naiskodukaitses ja Kehtna MTKs õpitud kokanduse kursustele. Kui pizzade valmistamine tundus esimestel päevadel väga hullumeelne kogemus, siis olles kokaabina töötanud väga kiires kohvikus, tundus eelmine töökoht kui sanatoorium. Need hullumeelsed kogused hakkimisi, tükeldamisi, lõikumisi, ja vahelduva eduga külmkambrist peakokale vajaminevate toiduainete toomist, jooksutavad iga endise kontoriroti mõistuse kokku. Päris mitmel korral tuli anda esmaabi seoses teravate nugade mitteoskusliku käsitsemisega, tulikuumade pannide katsumisega jne. No ja mida üks naiskodukaitsja sel puhul teeb... tuletab kõik õpitu endale meelde ja asub taas teoreetilisi tarkusi rakendama praktikas. Egas see just lahinguolukord polnud, kuid näpuotsast lõigatud tükid ja põletusvillidest valusad pihud vajavad alati kiiret tegutsemist ja hoolt.

Oma järgmised karjäärialased sammud tegin ma hoopis teises suunas ehk siis võtsin sammud tagasi kontorisse. Viimased kuus kuud olen ma õppinud uut eriala – raamatukogundust. Täiesti uus ja üsnagi põnev suund, kuid paraku olen ma siin elades mõistnud enda olemust ja võimete piire ning ma tean, et ma olen võimeline enamaks, kui raamatukogus töötamine. See miks ma kunagi otsustasin liituda Naiskodukaitsega oli tingitud soovist end proovile panna, leida enda kutsumus läbi erinevate tegevuste. Ma ei tea, kas ja kui palju minu arengus on mänginud rolli just see organisatsioon, kuid ma tean, et just tänu Naiskodukaitsele ja Kaitseliidule olen ma siin võõral maal nii mitmelgi korral saanud töökoha, osanud looduses märgata asju, mida ma ilma sõduriõppe kursuseta märganud poleks ning hinnanud oma Eesti tausta kõrgemalt, kui muidu.

Paljud on ka küsinud, et kas ma tunnen puudust Eestist ja eestlastest ning kuna ma tagasi Eestisse tulen. Sellele küsimusele on raske vastata kindlate ajapiiride ja vastustega. Eesti, kui Eestimaa on ja jääb alati minu südamesse, sõltumata kus ma elan. Minu kultuuri ja juuri ei ole võimalik muuta ja minult ära võtta. Võiks isegi öelda, et võõrsil elades hindan ma Eesti kultuuri ja eestlust kõrgemalt, kui Eestis elades. Eestis on ju igapäevane see kõik, mis meid ümbritseb.. must leib, kilu, kohukesed, kohupiim, mesimagusad maasikad ja loodus. Inimeste osas tunnen ma puudust oma lähimatest inimestest ja tagasi tulen ma siis, kui selleks on õige aeg. Kuid kuna see õige aeg saabub, seda ma veel ei tea.

Tervitustega Alice Springsist,

Birgit