Kui mina hakkasin laulemaie

Veepudel käes, jalake ja hääl värisemas sisenesin proovisaali oma elu esimesele laulu proovile. Lahkelt näidati kätte koht, kus istuvad aldid (ahaa, ma olen siis alt, mida iganes see ka tähendab).
Väike virgutusvõimlemine ja algab häälte lahti laulmine. Issver- ma ei oska sellised sõnu niisamagi välja öelda, liiati siis laulda: mii-maa-moo-muu. Kogu eesti tähestiku  varu ja mingid sisisevad häälikud. „Tõmmake ennast pikaks, lõug ette, laulge nagu Gerli Padar või Helgi Sallo!“ annab dirigent käsklusi. Julgen vaid vaikselt piiksuda. „ Kes laulab oktavis?“ Kindalt ei tea ma, mida see tähendab, aga küllap olin see mina. Sai vist ikka liiga kõvasti lauldud. Kurk kuivab, lonksan vett ja piiksun vaikselt edasi. Järgmisel päeval annavad kõhulihased märku, et nad on ikka olemas ja koos minuga laulmas käinud.  Kummaline.

Nädal möödas ja jälle kolmapäev. Peast käib läbi mõte, et seekord vist ma ei lähe. Aga kui kell hakkab pool seitse saama, suunduvad jalad iseenesest kultuurimaja poole. Ja nii ikka üks ja teine ja kolmas kolmapäev. Proovid toimuvad nii Viljandis, Sakala Keskuses, Abja Kultuurimajas, kui ka Kõpu mõisas. Kohal on naiskodukaitsjad ja naised Abja-, Kõpu- ja Eha koorist ning dirigendid Eda, Esta ja Tiiu. Ühes proovis käis meid toetamas ka Suure-Jaani puhkpilliorkester. Oli kokkulepe, et see kooseis saadab meid ka tähtsal esinemisel Suure-Jaanis Maakaitsepäeval.

Ja käes oligi suur ja tähtis päev: Maakaitsepäev Suure-Jaanis. Teeme viimased proovid, sööme kõhud suppi täis ja juba kõlavad käsklused lavale minekuks. Egas midagi, kui peab siis peab. Proovin naeratada ja tunda ennast nii sundimatult, kui suudan. Saan koha orkestri kõrvale ja ohkan kergemalt ehk mu hääl ei kosta tuubast (või oli see tromboon?) üle.

Mapp laulusõnade ja-nootidega käes, hakkan koos teistega laulma. Oh jummel küll, mida see orkestri dirigent nüüd teeb: keerab mikrofoni otse minu poole, no minu ja selle tuuba-trombooni vahele. Julgen vaid suud liigutada. Vähe sellest. Nende valgete kinnastega ei saa ju ühtegi noodilehte keerata. Huvitav, kas keegi märkab, et ma laulan kõik neli laulu ühtegi lehte keeramata ja ainult suud liigutades või siis väga vaikselt häält tehes. Naeratan ja liigutan oma hääletut suud edasi.
Video 2016. aasta Suure-Jaani maakaitsepäevast, laulukoori laul taustaks

Kui kõik läbi saab, tunnen suurt kergendust. Ei julge lubada, et järgmisel aastal jälle tulen, aga augustis Abjas olen kohal.

PS: Kummalisel kombel on  mul järgmisel päeval peale esinemist kurk valus ja hääl ära.