Esinaise kõne Naiskodukaitse 94. aastapäeval

Armsad naiskodukaitsjad, head kolleegid ja sõbrad.

Rõõm on tõdeda, et üha vähem leidub meie igapäevaretoorikas väljendeid erakordne aasta ja erakordsed olud. Mitte et 2-aastatagune argipäev oleks ootamatult tagasi keeratud, vaid mulle tundub, et me oleme võrdlemisi hästi kohanenud uute oludega ning ei pea enam märkimisväärselt kulutama energiat küsimustele sarjast, mis nüüd küll saab? Ma ise usun muidugi, et ega Naiskodukaitses polegi vist ka kõige segasematel hetkedel päris pead kaotatud ning väljakutsed ja muutunud toimimistingimused on avanud palju uusi uksi ja aknaid.

Ilmselt pole kellelegi märkamatuks jäänud, et Naiskodukaitse on tänases kestvas kriisis tõhus partner paljudele ametkondadele ja organisatsioonidele. Meisse usutakse ja meiega arvestatakse ja küllap vist põhjusega, sest ei tule küll ette, et me oleksime kedagi väga alt vedanud või mõne väljakäidud lubaduse täitmata jätnud.

Meie staabiassitendid on jätkuvalt Terviseameti kriisistaabis, toetasime hooldekodusid, kui paljudes neist oli tõsiste kollete tõttu olukord kriitiline, reageerisime sotsiaalministeeriumi abipalvele toetada vaktsineerimiskeskusi jne. Kuulsin, kui valdkonna ministrile kirjeldati meie panust hooldekodudes: omadussõnad olid üldiselt ülivõrdes, märksõnadeks operatiivsus, professionaalsus, usaldusväärsus.

Eraldi tahaksin kirjeldada ja esile tuua tartlaste rolli vaktsineerimiskeskuse toetamisel. Nelja kuu jooksul oli kaasatud 53 naiskodukaitsjat, kelle arvele kogunes ühtekokku 1313 töötundi, läbinisti vabatahtlikku ja tasustamata töötundi. Seejuures panustas kõige aktiivsem liige 159 tundi, so terve kalendrikuu täistööaja jagu tunde… Ühtaegu ülev ja kõhedust tekitav ka… Reageerida üleskutsele ja teha hoogtöö korras mõned vabatahtlikud tunnid, on üks asi. Aga teha sama asja järjepidevalt 4 kuud, see näitab ringkonna kõrget organisatsioonikultuuri ja liikmete erakordset altruismi.

Selle pika kiidulaulu peale tekib ilmselt igal kriitiliselt mõtleval inimesel küsimus, kas kõigel sellel on ka varjukülgi? Kas me tormame liiga paljudes suundades, kas me kurname oma liikmed ära? Kas ma organisatsiooni juhina mängin tikkudega, kui võrdlemisi varmalt abipalvetele jah-sõna annan. Küsida tuleb muidugi ja analüüsida ja vahel pidurit tõmmata, aga ausalt öeldes, ega me teisiti ka ei oska.

Muidugi on iga kriisiülesande täitmise juures kõige suuremad kangelased meie liikmed, kes reaalselt „põllule lähevad“, päriselt vaktsineerimiskeskuses rõõmsameelselt kliente tervitavad, kriisistaabis protsesse koordineerivad, hooldekodus „teevad mida vaja“. Ja teisalt ma näen, et see kõik on võimalik ainult seetõttu, et meil on just selline Naiskodukaitse nagu me teda aasta aastalt oleme üheskoos üles ehitanud, iseloomustavateks karakteristikuteks kõrge organisatsioonikultuur, hea administreerimisvõimekus ja vastutustundlikkus oma riigi ja rahva osas.

Seega, kui Sina isiklikult pole saanud või soovinud „põllul“ panustada, siis sa oled ometi vahetult osaline, sest Sa oled kild killu haaval tervikut kokku pannud: värvanud neid arutult aktiivseid liikmeid, loonud tingimusi, koolitanud, eest vedanud, motiveerinud. Aitäh, Sulle, palgaline instruktor, vabatahtlik juht, koolitaja, mentor ja nähtamatu taustatöö tegija.

Kokkuvõtvalt, selja taha on jäänud aasta, mis on andnud meile võimaluse operatiivselt, paindlikult ja loovalt kaasuda kriisi lahendamisse. Samas on jätkunud tavapärane tegevus ning mitmed arendusprojektid on heas rütmis edenemas. Mul pole vähimatki kahtlust, et aasta pärast on taas kuhjaga, millest rääkida.

Tänan Teid kõiki tehtud töö ja kogetud rõõmu eest!

Head pidupäeva, elagu Naiskodukaitse!