Esinaise kõne Naiskodukaitse 93. aastapäeval

Head naiskodukaitsjad, külalised.

Naiskodukaitse tegevuse peamiseks sisuks on loomulikult liikmete väljaõpe ja peamiseks suureks eesmärgiks on olla valmis. Olla valmis kõikvõimalikeks kriisideks, mille osas me loodame, et neid kunagi ei tule, ent ometi arvestame nende võimalikkusega. Tänavune aasta on iseenesestmõistetavalt pakkunud ka Naiskodukaitsele hulgaliselt väljakutseid. Kevadel saime demonstreerida oma valmisolekut kõige vahetumal moel. Juba enne eriolukorra väljakuulutamist alustasid naiskodukaitsjad Terviseameti palvel reisijate skriinimisega lennujaamas ja sadamates. Päev päevalt lisandus ülesandeid ja suurenes kriisi lahendamisse kaasatud naiskodukaitsjate hulk. Meie liikmed panustasid piiril, haiglate juures, testimispunktides, aitasid korrastada staabiprotseduure ja hallata kommunikatsiooni Terviseameti kriisistaabis, tegutsesid operaatoritena kriisiinfotelefoni kõnedele vastates ning panustasid paljudes kohalikes algatustes.

See kogemus andis meile teadmise, et meie väljaõpe ja organisatsioonikultuur võimaldavad laialdast rakendust ka kriisis, milleks me ju otseselt valmistunud polnud. Tagantjärgi on muidugi võrdlemisi lihtne kogu ettevõtmisest kangelastegusid rõhutades uhkusega ettekandeid teha. Toonases argipäevas oli ju tegelikult palju segadust, teadmatust, väsimust ja kübeke hirmu, kaua ja kuidas me vastu peame. Ja ometi, sajad naiskodukaitsjad ja muidugi ka kaitseliitlased tulid, tegid, mis vaja, ja andsid märku, et on vajadusel valmis ka rohkemaks. See kõik lisas meile eneseusku ja tekitas veendumuse, et me päriselt ka suudame!

Head juhid ringkondadest ja jaoskondadest, lisaks meie tahtest sõltumatule koroonakriisile on KL ülema suunisel meie võimekusele tänavusel aastal seatud veel üks mõõdupuu. Oleme koos Teiega läbi viimas liikmeskonna auditit, mille tulemusena peaks iga liige võtma selguse, kas ja milline on tema ülesanne kriisi- ja sõjaajal. Tänaseks oleme saanud kinnitust, et meil on kontakt pea kõigi oma liikmetega, vestlused on läbi viidud ligi 97% liikmetest. Ja ega tulemuste ülegi kurta saa, 650 naiskodukaitsjat on kinnitanud, et on valmis võtma kombatandi staatust eeldava ametikoha, muide, suurem on see arv vaid neljal suuremal kaitseliidu maleval. Kui arvestada juurde evakuatsiooniüksused ja mitmed teised väljapakutud mittekombatandi ametikohad, siis on kindla rolli kriisi- ja sõjaajaks valmis võtma üle 2000 naiskodukaitsja, so pea 80% kogu liikmeskonnast.

5 aastat tagasi seadsime sihiks tollal utoopilisena näiva eesmärgi, et 50% meie liikmetest on kindlal ametikohal Kaitseliidu ettevalmistatavates üksustes. 5 aastat selgitustööd ja eesmärgipärast tegevust on viinud selleni, et toonane hulljulge eesmärgipüstitus on täna peaaegu reaalsus ja homme ehk juba „lati alt läbijooksmine“. Tänan Teid mõistmast ja kaasa töötamast, palun liigume samas suunas edasi!

Naiskodukaitse aastapäev on kahtlemata kõikide liikmete pidupäev. Ent tänavusel aastal oleme otsustanud eriliselt esile tõsta neid, kes on organisatsiooni heaks järjepidevalt tegutsenud 25 või rohkem aastat.

Olen ikka öelnud, et organisatsiooni värske ja energiast pakatava liikmena on lihtne olla aktiivne, õpihimuline, panustada sadu tunde aastas, olla igal pool kohal. Kõik on uus ja huvitav, iga õppuse järel tunned mõõtmatut enesearengut, igalt kohtumiselt saad uusi tuttavaid ja sõprugi. Ent mis on see, mis paneb tegutsema kümnendal, kahekümnendal, kahekümne viiendal aastal? Eks iga tänase päeva kangelane teab seda kõige paremini ise oma südames. Ent mina usun ja loodan, et see on kohusetunne, aatelisus ja peaasjalikult vääramatu usk organisatsiooni.

Armsad staažikad liikmed, Te olete olnud organisatsiooni sünni juures, loonud mitte millestki midagi, juhtinud, õpetanud ja täitnud kõikvõimalikke rolle Naiskodukaitse hüvanguks. Te kõik olete jätkuvalt pildil, paljud teist on vabatahtlikud instruktorid, juhatuste liikmed.

Marit Tartu ringkonnast astus Naiskodukaitsesse 1992. aastal. Täna pole teda staažimärki vastu võtmas, sest ta on oma lahingkompaniiga õppusel Sibul. Panustada järjepanu 28 aastat ja olla ikka ja alati seal, kus vaja, täitmas oma lihtsa tegevliikme kohust, ilma suurte tiitlite ja aupaisteta… see on imetlusväärne!
Aive, pea sama staažikas naiskodukaitsja, lõpetas eile hilisõhtul oma valvekorra Häirekeskuses, vastates vabatahtliku naiskodukaitsjana riigi infotelefonile tulevatele kõnedele. Siitsamast peolt kiirustab ta ära, et jõuda õhtuks Häirekeskusesse uut valvekorda tegema…

Tänu Teile, armsad, võime kinnitada, et väljendil „Naiskodukaitse on eluaegne organisatsioon“ on päriselt sisu. Aitäh Teile!

Aitäh ka kõikidele teistele naiskodukaitsjatele, tulevastele staažimärgi kavaleridele, Teil kõigil on oma eriline roll meie organisatsioonis. Naiskodukaitse tugevus seisnebki selles, et me tahame julgustada ja innustada neid, kes alles oma teed naiskodukaitsjana alustavad ja organisatsiooni arenguks vajalikke mükse ja raamist välja vaateid annavad, ning väärtustada ja kuulda võtta nende nõuandeid, kes juba kõike näinud ja teinud!

Palju õnne meile kõigile! Elagu Naiskodukaitse!