Uudised      KKK      Tegevusplaan      Siseveeb      Kontakt      
Tantsu- ja laulupidu 2017 köögipoolelt vaadates Tantsu- ja laulupidu 2017 Kui mina Kalevi staadionile jõudsin, olid katlad juba supi-tegemise ootel. Esimese päeva sahmimine. Rahvast kogunes palju, kõik indu täis. Samas tahtis ka igaüks teada – kelle käest saab põlle, kes annab käepaela, kui kaua täna peab olema, kus mina täna toimetama pean, mis täna süüa antakse? Tuhat küsimust, kuid vaid loetud korraldajad, kes kõik asjalikult ja rõõmsa meelega vägesid juhatasid. Toitlustamine ← Eelmine SAAME TUTTAVAKS: Maris Lilleväli – hobist sai elustiil Järgmine → Suvi + Saaremaa ei = alati puhkus Tantsu- ja laulupidu 2017 köögipoolelt vaadates

Tantsu- ja laulupidu 2017 köögipoolelt vaadates

Anu Tolsa 5. juulil 2017

Kui mina Kalevi staadionile jõudsin, olid katlad juba supi-tegemise ootel.
Esimese päeva sahmimine. Rahvast kogunes palju, kõik indu täis. Samas tahtis ka igaüks teada – kelle käest saab põlle, kes annab käepaela, kui kaua täna peab olema, kus mina täna toimetama pean, mis täna süüa antakse? Tuhat küsimust, kuid vaid loetud korraldajad, kes kõik asjalikult ja rõõmsa meelega vägesid juhatasid.

Tantsu- ja laulupidu 2017 köögipoolelt vaadates
Näituste paviljoni juures asunud väliköökFoto: Anu Tolsa

Õnneks minul osasid küsimusi üldse ei tekkinudki – võtsin oma nimelise põlle kotist välja ja suundusin töökohale. Teadsin, et järgmised 5 päeva on minu koht hollandi välikatla kõrval, täpselt nii kaua, kui keegi suppi peaks tahtma. Varahommikul, päeval, hilisõhtul. Vahet pole, milline supp.

 

Ja ilma pikema sissejuhatuseta – kohe tööle. Nii – kuidas ometi see luuk lahti tuleb? Ahaa – keera nupust ja vajuta kogu jõust. Seda liigutust sai viie päeva jooksul teha tuhandeid kordi. (Kusjuures ette rutates – kui eelviimasel päeval proovis üks mitte-kokk üks kord luuki lahti saada ja talle käis see üle jõu… Siis mõtlesin küll, kuidas oli meil vedanud, et kõikidel randmetes piisavalt jõudu.)

 

Vesi potti suurest paksust mustast voolikust, mis paraku ei paindunud sugugi ja me maadlesime üksjagu, et seda jurakat vajaliku katla juurde tirida. Lõpus oli täitsa tore teistsuguse, pehme, voolikuga ringi joosta, aga see oli ainus pluss – vett tuli väiksemast voolikust imeväikse joana ja kui vaja potti kiirelt saada 80 liitrit vett, siis eelistasid kõik tirida seda paksu musta tõrkuvat lõputut madu. No päris lõputu see muidu polnud, otsapidi suurte ratastega tünni küljes, millel kirjad „Vesikäpp“ (tünni vanem vend kandis oma kollases kõhus eelmisel ajastul kalja). Keema läinud veele teiste naiste valmis pandud supipõhi sisse ja muudkui suure aerutaolise mõlaga segama. Koduse köögi kulp upuks sellise supi sees üleni ära.

 

Esimese päeva üllatused algasid üsna peatselt. Selgus, et kui hernesupipott on triiki täis, siis keeb lõpuks kõik üle. Paari esimese potiga omad vitsad käes, siis rohkem seda viga ei korratud. Järgmine üllatus – seljanka kipub põhja kõrbema. Seega, kui tähelepanu hajus, oli tulemuseks lõpus poti kraapimine. Saime ka siin nipi teada, kuidas seda vältida.  

 

Lisaks oli kohe-kohe tulemas kontrollid - tervisekaitse ja päästeamet. Kõik pidi puhtusest särama ja nõuded täidetud. No kuidas särad, kui parasjagu võitled üle keema kippuva supiga, ise ülepeakaela supiga koos?! Õigel ajal oli õnneks kõik korras ja lubati süüa edasi teha.  

Nii – supid valmis, aga kuidas seda suppi sealt suurest potist kätte saada, kui 40-liitrine transpordi pott külje peal asuva kraani alla ei mahu?! Kiire, ajutine lahendus olemas - 18-liitrine termos kraani alla ja supp teise potti ringi. Sellise meetodiga tõstsime ümber umbes 3 tonni suppi. Õhtuks ei öelnud meie seljad selle peale aitäh. Õnneks järgmiseks päevaks nuputasid mehed välja nipi, kuidas saaks suppi otse potti lasta – nimelt sai suunavat kraani katla küljest ära keerata. Igatahes oli tulikuuma ja supist märga ning kinni kiiluvat kraani lihtsam peale ja maha keerata, kui suppi ennast ümber tõsta.

 

Ja järgmine mõistatus – kuidas saada suure poti põhjast seda suppi kätte, mis enam kraanist välja ei voolanud? Selle jaoks oli iga katla komplektis kandiline sangaga kopsik, millega sai supilõpu välja kühveldada. Küsite, miks siis kraan ometi poti all ei asu? Naljatilgad – poti alla läks ju põleti.

 

Kui nüüd jutt juba põletite peale läks, siis see teema oli juba täitsa omaette teadus. Põletite jaoks olid eraldi mehed, kes hoolitsesid, et iga uue supilaari all oleks ilusti lennukikütust täis põleti, milles parasjagu survet sees, düüsid puhastatud ja leek korralik. Kokkadel ei lubatud põleteid tassida ja meestel ei lubatud supiga kokkupuutuvaid asju katsuda. Kütus on nimelt väga spetsiifiliselt lõhnav ollus, mille üks tilgake võib terve potitäie toitu ära rikkuda. Ühesõnaga põletid olid nende päevad kõige tähtsama tegelased, tahmased printsessid, kes said poputatud iga natukese aja tagant ja keda korra isegi pumbati tavalise rattapumbaga, kui suruõhukompressor veidi aega rivist väljas oli.

 

Ja kui survest rääkida, siis esimesel päeval tundus terve katel, kui tuumarakett – tuled, kellad (otseses mõttes). No tagatuled peavad ju ikka olema igal järelkärul, isegi siis, kui see aeg-ajalt välikatlaks moondub. Ajab vammused seljast, korstnad sirgu, tarvikute kapid pealt maha kõrvale seisma, kolib ratastelt jalgadele ja ongi neljakandilisest ilmetust kastist saanud edevalt läikiv toidukeetmise koht. Kellad – põleti rõhunäidik, katelt ümbritseva õli temperatuuri näidik. Kolmandaks päevaks sai juba enam-vähem pihta, mis miski on ja muide iga asi täitsa vajalik, et kõik töökorras oleks. Kui rootsi katlaga oli asi lihtne – elav tuli puudega katlale alla, pottidesse vesi ja vaaritamine võis alata, siis hollandi katlal oli see eripära, et katelt ümbritseb nn õlisärk, mida põleti altpoolt kuumutab. See võimaldab üles soojendada suurema keedupinna, sest õli temperatuur võib tõusta päris kõrgele. Samas peab ka jälgima, et õli temperatuur liiga kõrgele ei tõuseks ja selleks on kahe katla vahel piklikud veevannid, mis jahutavad õli (vesi üle 1000C ei tõuse).  Tulles nüüd tagasi jutu alguses mainitud nuppude juurde, siis oli lisaks katlapottide nuppudele veel 2 veevanni nuppu, mida vahetpidamata lahti-kinni kruttida, sest kogu aeg oli vaja vaadata, ega jahutusvesi pole kriitilisest piirist allapoole langenud, st ära auranud.

 

Ma olin sellest hollandi katlast küll kuulnud ja ühe korra Kevadtormi ajal isegi kolonnis sellest mööda sõitnud, aga ometi ei olnud mul üldsegi ettekujutust, kuidas sellisega süüa teha. Ja nüüd siin ma olin, keetsin suppi ja mitte 200-le sööjale, mis oleks tavapärane, mitte isegi 2000-le, vaid hoopis suurematele kogustele. Esimesed päevad 10 tuhande ringis, eelviimasel päeval 28 tuhat ja viimasel päeval 53 tuhat (planeeritud).

 

Kalevi staadionil toimusid tantsupeo proovid ja supikeetmise taustaks tuli kõlaritest tantsupeo muusikat. Lisaks asus väliköök otse staadioni tagumise värava kõrval, seega olid kokad pidevalt melu sees ja vahva eestimaine muusika innustas tegemisi.

 

Kolmandal päeva varahommikul suundusin juba näituste väljakule lauljaid toitlustama. Kui räägin oma tuttavatele, et toitlustan laulupidu, siis kujutatakse ette, et supikeetmise kõrvalt on kuulda ka kontserti, kuid paraku ei kostu laulaval toimuv paviljonide juurde. Seega ainus kokkupuude pidulistega on see, kui nad väliköögist mööda kõnnivad. Parem ongi, et ei pea kõikidel silme all olema. Asi selles, et supi ümber tõstmisel sain mina igatahes silmini supiga kokku ja vaatamata puhastamisele olin natukese aja pärast ikka samasugune üleni supiplekiline.

 

Muide, pidulised mitte ei kõndinud väliköögist mööda, vaid arvasid, et saavad oma jalavaeva vähendada, kui marsivad läbi köögi. Hakka neile siis seletama, et meil on siin terve järelkäru täis lennukikütust ja veidi aega tagasi just kustutasime maha lekkinud ja põlema läinud loiku tulekustutiga. Või kuidas ajada kaugemale piltnikut, kes arvab, et pressikaart päästab teda tulise pritsiva supi eest, aga kes ilmtingimata tahab jäädvustada auravat suppi ning nuriseb selle üle, et liiga vähe auru on. Või kuidas öelda reporterile, et kui kokal tagumik püsti, peadpidi katlas voolikuga ja nuustikuga katla pesemise ajal ei ole just kõige õigem hetk filmimiseks. Või kuidas ajada köögist välja politseid, kui võimu esindajat, kes jäid uudistama supikeetmist, aga kelle vormi elementidest puudusid peakate,  põlle ja ühekordsed kindad.

 

Igatahes vaatamata kõigele oli meil köögis tore ja turvaline olla. Pommirühm koos koeraga kontrollis kõik ilusti üle ja politsei ei lasknud väravatest läbi isegi kööki toodava puhta vee paakautot, sest mitte keegi ei tohtinud territooriumil transpordiga liigelda. Igas nurgas seisis turvatöötaja, kellel ilmselt ajasid köögist tulevad erinevad lõhnad kõhu tühjaks. Õnneks sain seda muret pisut leevendada, viies neile kausitäie sooja suppi. Kõigile oli see meeldivaks üllatuseks ja tänutäheks sain nendelt nipi parkimiseks. Üks turvatöötaja tõi ühe pisikese poisi hetkeks käekõrval kööki ja selline vestlus kostus: „Ma ju ütlesin, et nad keedavad autodes suppi“, „Jah, nüüd ma usun Sind“.

 

Vastu viimase päeva hommikut, kui ärevusest uni ära läks, mõtlesin, et peaks ikka katlad kuidagi ära märgistama. Meil oli kogu aeg vaja hüüda – sellesse katlasse supipõhja, selle katla alla uut põletit ja siit võtame valmis supi maha. Väliköögis oli niigi lärm ja ei saanud enam riskida, et kõige pingelisemal ajal keegi midagi tähele ei pane. Naljaga pooleks tegin ettepaneku, panna kateldele nimed, näiteks: Juuli, Maali, Peeter ja Kaarel. Selle peale kuulsin – ära enam peale võta (kell oli 5 pühapäeva hommikul ka). Lõpuks jäi lihtsalt järjekord – esimene, teine, kolmas ja neljas katel ning asjad sujusid.

 

Viimase päeva teises pooles käisin kõigi käest nuiamas, kas kellgi on tagavara jalgu laenata. Polnud kellelgi. Söögisaalis ringi lonkivatel meditsiini töötajad lubasid kohe tuua, kui mõne paari kuskilt leiavad. Hea teada sedagi.

 

Natuke argisest poolest ka, mis päädis väikse ehmatusega. Nimelt ei tohtinud kokad hügieenireeglite pärast kasutada pidulistega samasid õues asuvaid siniseid plastist WC-sid, vaid käisid paviljonis sees. Nii ka mina. Supiga oli parasjagu kõik kontrolli all, saalis rahvast veel polnud ja lipsasin ära käia. Ise veel mõtlesin, et mis imelik aed oli saalis üles pandud, pidi veidi ringi minema. No ja tulen välja, hea, et roheliste töötunkede lukk oli kinni tõmmatud ning avastasin ennast keset rongkäiku. Kohe päris alguses. Ilusate, õhkõrnade lumivalgete tantsijate keskelt. Tuli välja, et see veidrana tunduv tara suunas rongkäigust saabuvad pidulised supijagamise tsooni. Katsusin, kuidas sealt minema sain.

 

Ja siis nad tulid. Kogu see rongkäik. Tundide kaupa. Ja sõid suppi. Nad kõik. Minu keedetud suppi! Selleks päevaks oli vaikus otsas, sest siis polnud enam rahvamassil otsa ega äärt. Kui katelde juures oli põletite sahin, kompressori mürin ja pottide kolin, siis ei olnud see võrreldavgi meluga, mis kostus söögisaalist.

 

Kui eelnevad 4 päeva sattusid silma alla proovi tegevad peolised oma argise riietusega, siis rongkäigust tulid kenasti üles löödud lauljad ja tantsijad.

 

Kirjeldan natuke toitlustamise töökorraldust üldse. Kokku oli toitlustusega seotud inimesi saja ringis, kõikidel kindlad rollid. Osad olid eesliinidel suppi väljastamas, osad puhastasid kandikuid. Toidukraam toodi kohale suurte veoautodega, mis sõitsid otse näituste paviljoni sisse. Supipõhjad olid pakitud pappkastidesse ja 2,5 kg kaupa mustade pealt kiletatud plastkarpide sisse – eraldi inimesed avasid karpe ja tõid suurte ämbritega katelde juurde. Potte valmis suppidega tassisid mehed euroaluste peal väljastusliinide juurde ja sama moodi tühjad potid tagasi kööki. Nõudepesijad pesid väljas kanalisatsioonikaevu kaane juures potte. Ja olgugi, et kõigil olid oma rollid – sellegipoolest ei ole ma kohanud abivalmivat rahvast, kui need kõik, kes olid kohapeal. Vaevu jõudsin vaadata mõne supipoti poole sellise pilguga, et nüüd hakkaks seda ise tirima või tõstma, kui juba krabasid mehed poti nina alt ära.

 

Loomulikult ei jõudnud köögis toimetajad rongkäiku marssima, ega seda isegi mitte vaatama, aga selle eest hõiskasid söömast tulnud rongkäigulised köögist mööda tulles hoopis meile – „Elagu Naiskodukaitse!“ vms.

 

Koduteel, telefonikõne emaga, kes parasjagu televiisorist viimast laulu vaatas: „Kas Sa oled surnud?“, „Ei, täitsa ei ole“, „Luba, et Sa sinna rohkem ei lähe“, „Seda ei saa ma lubada.“. Jah tõesti, ma olen väga harva oma elus nii väsinud olnud, aga ma ei vaheta seda emotsiooni mitte millegi vastu. Mu kõrval olid sellised haruldased inimesed, et sellistega läheks uuesti. Kohe pärast seda, kui jalad jälle käia kannatavad. Hinge poolest kasvõi kohe. Aga kohe ei saa, sest tantsijad peavad uued tantsud selgeks saama ja lauljad uued laulud. Mina jään.

FastLion CMS

Tantsu- ja laulupidu 2017

Tantsu- ja laulupidu 2017

Näituste paviljoni juures asunud väliköökFoto: Anu Tolsa Õnneks minul osasid küsimusi üldse ei tekkinudki – võtsin oma nimelise põlle kotist välja ja suundusin töökohale Teadsin, et järgmised 5 päeva on minu koht hollandi välikatla kõrval, täpselt nii kaua, kui keegi suppi peaks tahtma Kui mina Kalevi staadionile jõudsin, olid katlad juba supi-tegemise ootel. Esimese päeva sahmimine. Rahvast kogunes palju, kõik indu täis. Samas tahtis ka igaüks teada – kelle käest saab põlle, kes annab käepaela, kui kaua täna peab olema, kus mina täna toimetama pean, mis täna süüa antakse? Tuhat küsimust, kuid vaid loetud korraldajad, kes kõik asjalikult ja rõõmsa meelega vägesid juhatasid.

Tantsu- ja laulupidu 2017 köögipoolelt vaadates

www.naiskodukaitse.ee © 2024 » Naiskodukaitse