Rebasega silmitsi: seiklused üleelamislaagris

Seiklus sai alguse varustuse jagamisega Kaitseliidu Tallinna Maleva Väljaõppe-ja tagalakeskuses. Pärast telkmantlite ja katelokkide kättejagamist võis meie seiklus alata. Reedeõhtuseks esimeseks väljakutseks oli sõit tolmuses autokastis Kõrvemaale. Olenemata sellest, et mulle ei olnud see esimene kord sellises autos sõita, oli see põnev ning ootusärevus oli suur, et teada saada, mis edasi toimuma hakkab.

Kohale jõudnud, alustasime varustuse kontrolliga. Kõik said kuulda, mida oleks kasulik sellises olukorras veel metsa kaasa võtta. Pikka juttu aga ei olnud ja kiiresti jaotati meid meeskondadeks, et saaksime tegutsema hakata. Ülesandeks oli meisterdada endale kalastustarbed olemasolevatest vahenditest. Nii valmisidki kõigil meeskondadel kolme eri tüüpi kalastusvahendid. Instruktorite üllatuseks oli meie grupis ainult mõni üksik, kes oli varasemalt kalal käinud.

Pärast väikest loengut algas meie retk öises rabas, kus meile jooksvalt räägiti, kuidas soos ohutult liigelda ja kuidas rabajärvest vett kätte saada. Seda võis julgelt puhkuseks nimetada!

Mõnusa jalutuskäigu kaugusel anti meile uued instruktsioonid: "Nii, siin on teie ööbimiskoht, kasutage magamisaseme tegemiseks kõike, mis kättesaadav ning mis teil kaasas on." Ehk esimese öö veetsime rabas ning lageda taeva all. Minu jaoks oli see väga mõnus kogemus, kuid külma suhtes oli väga vastakaid arvamusi ning nii mõnigi üleelaja ei saanudki öö otsa und.

Kaua meil aga magada ei lastudki: juba kell kuus olid instruktorid päevaks valmis ning äratasid meidki. Ees ootas taaskord jalutuskäik rabas. Seekord anti ülesandeks korjata teekonnalt kõike, mida pärast vaja võiks minna, olgu see siis söögi või tõmmise tegemiseks, tule alustuseks või niisama kasulik. Mõne aja pärast saime juba kätt proovida endatehtud kalastusvahendite kasutamises. Instruktorite sõnul oli meie grupp esimene, kes sai juba õnge sisse visates esimese kala. Natuke ülevoolavat rõõmustamist ja astusimegi edasi. Jalutuskäigu jooksul räägiti meile piirkonna ajalugu, kuidas ja milleks erinevaid taimi kasutada ning mida oleks mõistlik kaasa korjata.

Jõudnud Kollasaarde, saime väikese puhkepausi ning tutvusime kohaga. Ltn Heigo Vija, kes oli meie instruktoriks, tutvustas meile koha restaureerimist ning võimalusi, mida Kollassaare pakub. Sinna oli tekitatud isegi püstkojas suitsusaun! Energia kogumiseks leidsime me sealt ka punase sõstra põõsad, kust sai nii mõnigi mari suhu pistetud.

Selleks, et valmistada ette järgmist ööd metsas, tegime endale eelneva ööga võrreldes lausa hotelliluksusega varustuse. Seda loomulikult käepärastest vahenditest. Mattide jaoks kasutasime heina ja nööri ning magamiskoti tarvis veel kahte prügikotti. Mõlemad tulid üllatavalt mugavad ja soojad. Järgnes aeg oma ööbimiskohad korda seada. Varjualuste kõrvale ehitasime tulepeegli, korrastasime lõkkekoha ja sättisime paika oma magamisasemed. Meeskonnatööna sujus kõik väga hästi ning kiirelt. Ööseks tuli teha endale ka vajalikus koguses lõkkepuid, mis soojendaksid magajaid ning millega saanuks ka sööki valmistada. Füüsiline töö ning tühi kõht tekitas minu organismi korraliku energiapuuduse. See oli minu jaoks esimene hetk, kui ma mõtlesin, miks ma küll pidin siia tulema: tahaks koju pehmesse voodisse ja korralikult süüa… Aga kuna ma pole allaandja, siis ma ei käinud kellelegi sellist ideed välja. Lisaks tegid tükk šokolaadi ja väike uinak olemise paremaks ja ega õhtusöökki enam kaugel olnud.

Õhtusöök saabus meieni tavapärasest veidi värskemal kujul: jänese ja kukena. Näidati ette tehnikat ja õpetati teooriat. Kui liha saamiseks olid ettevalmistused tehtud, oli aeg söögivalmistamise käes. Iga grupi jaoks oli mõeldud üks jänes ja kukk. Soovitati kasutada ka varasemalt metsast korjatud asju. Meie panime potti kokku jäneseliha, soola, läätsed, jänesekapsa ja nõgeseid. Kokku saime väga hea ja korraliku kõhutäie. Sõime ja kiitsime.

Öö saabudes seadsime üles lõkkevalve. Et tuld hoides igav ei hakkaks, sai iga naiskond kätt proovida kahvli, lusika ja pannilabida valmistamises. Minu vahetus möödus vägagi meeleolukalt. Meisterdasin parasjagu oma lusikat, kui tõstsin korraks pilgu ja vastu vaatas rebane. Jõudsin rebasest kiiresti ka paar pilti teha, enne kui ta rahulikult oma teed läks ja minu vahetus läbi sai. Mina aga keerasin mõnusalt magama ja nautisin lõkkesooja ning loodust. 

Hommikul saime esimeseks ülesandeks tokileiva valmistamise. Lähteaineteks anti ainult jahu, õli ja sool. Olgem ausad, selliste väheste komponentide kohta olid need uskumatult head. Ei saa isegi tühja kõhtu süüdistada, sest eelmisel õhtul jäi meil toitu üle ning söödud oli ka hommikusöök. Mis kõige parem, meile anti ka kohviube, millest saime endale väga hea kohvi keeta. Mida veel ühelt hommikult oodata? Kohv, värske õhk ja hommikusöök - väga palju paremat ei oskagi tahta. Mina olin väga rahul.

Pühapäeva hommikupoolikul saime veel õppetunni hädaabikutsungitest nii maal kui ka merel. Seejärel algasid ettevalmistused üleelamislaagri kõige raskemaks ülesandeks: hakkasime valmistama kanderaami. Kasutada olid ainult nöör ning kaikad. Seda tehes tulid igasugused inseneriteadmised ja muidugi ka toores jõud vägagi kasuks. Tulemuseks oli väga tugev kanderaam, mis rändas meiega kaasa ka Tallinnasse.  Kuid milleks me seda tegime?

Nimelt oli üheks ülesandeks kanda kanderaamil metsast välja üks meie osalejatest. Teekond oli üle kolme kilomeetri ja suures osas laudtee. Kollassaarde ei pääse mitte ühegi muu transpordiga kui ainult ratta või lennuvahendiga. Kevadel olid samas kohas talgud ning tekkis olukord, kus tuli sealt välja vedada 120-kg meesterahvas. Nii seisiski ees meie katsumus - asjad pakitud, alustasime oma ülesannet.

Kaheksakesi vedades liikusime tegelikult suhteliselt aeglaselt. Jõudnud laudteeni, oli meil väga tuline arutelu selle üle, kuidas kõige mõistlikum jätkata oleks. Kõik koos laudteele kõndima ei mahtunud, vähemaga ei olnud inimesed kindlad, kas jõuavad tassida. Lõpuks otsustasime vaidluse lõpetada ning kasutada meetodit, kus kaks inimest tassivad ja kaks hoiavad tasakaalu, üejäänud neli sel ajal aga puhkavad. Nii vahetades sujus liikumine palju kiiremini.

Väsimusest hoolimata jõudsime hea meeskonnatööga meie rännaku lõpp-punktini. Emotsioonid olid kõigil laes - me tõesti tegime ära ja saime hakkama!

Meie instruktor ltn Heigo Vija ja abiinstruktorid v-srs Anton Neidre ja n-srs Ranno Pajuri tegid väga head tööd ning olid väga toetavad ja abivalmid. Mitme osaleja jaoks oli see esimene üleelamislaager ning emotsioonid olid lõppedes üldiselt kõigil väga head. Kõik olid küll kurnatud, kuid nõustusid, et nädalavahetus oli hea kogemus ning õpetas väga palju.

Järgmise korrani!