Persoonilugu 2: Pirjo Land

Pirjo Land on kauaaegne ja legendaane naiskodukaitsja, kes on jõudnud olla nii Rapla ringkonna aseesinaine kui ka Tallinna ringkonna esinaine. Samuti oli ta aastaid lääne jaoskonna esinaine, praegu on aga ametis spordirühma vanemana. Kui ma avaldasin soovi teha Pirjoga intervjuud, siis oskasid juba mu kaaslased Naiskodukaitsest Pirjo kohta värvikaid lugusid rääkida.

Kuigi Pirjo on päritolult tallinlane, elas ta ühe perioodi Raplamaal, kus temast saigi naiskodukaitsja - ta nimelt laulis ühes kooris Rapla ringkonna tollase esinaisega.

Pr Dagmar Mattiiseniga kohtumise lugu

1999. aastal toimus koormusmatk (pikkus linnulennult 90 km), mille reeglites oli kirjas, et kui neljasest võistkonnast keegi katkestab, siis teised võivad jätkata juhul kui nad kannavad katkestanu varustust edasi. Selle koormusmatka lõpetasid omal jalal ainult kaks inimest - üks neist oli Pirjo, kes pidi kaasas tassima 14-kilost Vene raadiojaama, ja teine tema võistkonnakaaslane Krista Olesk, kelle kõhule oli lisaks muule seotud sanitaarpaun.

Teise võistluspäeva varahommikul jõudsid nad heinamaa serva, mida reeglite järgi ületades tulnuks käia 5 km võrra pikem trass ümber heinamaa. Kuna tol ajal vastutegevust eriti polnud, siis leidsid nad, et nii vara hommikul võiksid kõik magada. Just siis, kui nad olid poole heinamaa peale jõudnud, nägid nad autot lähenemas. Heinamaa oli juuli keskpaigale kohaselt madalaks niidetud, kuid keset heinamaad oli jäänud kõrgem rohumaa, kuhu Pirjo ja Krista joostes sisse hüppasid. Üllatus oli suur, kui nad leidsid ennast maikade väel selili nõgesepuhmas. Auto möödus neid märkamata, kuid Pirjo ja Krista olid ikka nõgesevõpsikus selili oma suure varustusekoorma all nagu kilpkonnad. Seal nad siis rabelesid püsti saamise nimel ennast kublastesse, kuni Pirjol õnnestus seljakoti rihmadest vabaneda ja jalule tõusta.

Koormusmatka lõpetasid nad viimastena olles ajast kuus-seitse tundi maas ning kogu tiim nende pärast muretsemas (raadiojaam, mida Pirjo kandis, oli otsad andnud).

Pirjo tuju hoidis siiski üleval mõte oma viimasele suitsule ning pudelile õllele, mis teda autos ootas. Lõpuks jõudsid nad „Mustlase valssi” lauldes laagrisse, kus neile tuli vastu  tollane Naiskodukaitse esinaine pr Mattiisen - värskelt Tallinnast saabunud ning kuulnud, et Pirjolt võib suitsu leida.  Pirjo keeldus järsult ümber pöördudes.

Järgmine kokkupuude pr Mattiiseniga oli siis, kui Pirjo korraldas Rapla ringkonnas meditsiiniõpet. Kuna osalejaid oli miinimumist vähem, pidi Pirjo staapi seletuskirja kirjutama. Seletuskirja, mille ta tegi stiilis „Agu Sihvka annab aru”, sai pr Mattiiseni kurja pilgu all üle anda alles meditsiiniõppele järgnenud linnalahingul. Kui pr Mattiisen kirja lugema hakkas, ei teadnud ta, et Pirjo jälgib nurga tagant tema muhelemist. Aga kui pr Mattiisen jälle Pirjot vaatevälja ilmumas nägi, tegi ta uuesti kurja näo. Siis saigi Pirjole selgeks, et pr Mattiisen on karmi kesta all üks lõbus tädi!

Pirjo abikaasa on Peeter Land - ka kaitseliitlane, koos veavad nad Tallinna ringkonna spordigrupi jalgpalli trenni.

Peetriga kohtumise lugu

Kui Pirjo klassiõde Kallaverre kolis, käis Pirjo tal tihti külas ning sealses mererannas  jalutades kohtuski esmakordselt Peetriga. Ise ta sellest hetkest eriti midagi ei mäleta, kuid Peetrile jäi ta igatahes meelde.

Aastal 1997, ehk 9 aastat hiljem, kui Pirjost sai Naiskodukaitse liige, nägi Peeter Pirjot uuesti ühes korraldustoimkonnas Tallinnas. Kuid ega Peeter kohe oma mälestustega lagedale tulnud - eelnevalt sai Pirjo aastaid Peetri vahtimist taluda, sest nad lihtsalt sattusid tihti ühte kohta ja Peeter muudkui vaikselt imetles Pirjot distantsilt. Ühel põrnitsemishetkel oli Pirjo kannatus katkenud ning ta oli Peetrilt otse küsinud, et kas silmavärv on laiali?! Kuigi Pirjo ei värvi ennast.

1999. aastal kutsus pr Mattiisen Pirjo Tallinna ringkonda üles ehitama ning Pirjo sidus end taas tihedamalt Tallinnaga. Lõplik selgus saabus Pahklas, kus korraldati metsas sõjamänge - Pirjo oli sellel üritusel mittesõjalise varustuse hankija ning Peeter sõjalise varustuse hankija. Õhtul, kui üritus läbi, istusid korraldajad hinge tõmbamiseks maha ning siis küsis Pirjo otse, et mis Peetril viga on, et ta jõllitab. Siis lõpuks ometi Peeter jutustas, kuidas nad lapsepõlves olid Kallaveres mererannas jalutamas käinud ja päike oli loojunud ja kõrkjad olid nii pikad-pikad olnud ja Pirjo silmad nii ilusad-ilusad...

Hispaania reisi lugu

Kunagi piiride avamise aegu läks Pirjo Hispaaniasse, üüris Gordova väikelinnas tillukese korteri ja asus tööd otsima.

Sealkandis on traditsioon, et peale oliivõlis tehtud rasvaste toitude, on paljudes kodudes aukohal Püha Peetruse kuju, mille käe külge riputatakse värsket peterselli. Kui Pirjo oli kaks kuud ennast rasvase toiduga nuumanud, otsustas ta teha vahelduseks keedukartuleid, millele võttis lisandiks külmikust kimbu peterselli. Kui korteriomanikust 80-aastane vanaproua selle avastas, tuli hispaaniakeelset sõimu sellises koguses, et maa must. Pirjo sai olukorrast aru alles peale proua lapselapse seletust - ta olevat püha peterselliga koos ära söönud nende maja õnne. Pirjo loomulikult vabandas, kuna temal polnud sellest traditsioonist aimugi.

Hispaania elu kulges sedasoodu, et Pirjol ei õnnestunud alguses endale tööd leida ning ta käis tihti üürikorterist üle tee asuvas kohvikus istumas. Ühel päeval, kui ta oli oma viimaste sentide eest paberit ostnud ning asus sealsamas kohvikus kaminast võetud söega paberile pilte joonistama - Pirjo suguvõsas on sügavalt juurdunud joonistamisanne - nägi tema sirgeldusi kohvikuomanik, kes hakkas käsi ja kehakeelt appi võttes Pirjole selgeks tegema, et ta soovib palgata Pirjo enda baaris korraldatavate Mehhiko päevade kujundajaks.

Sellele tööotsale järgnes kohe ka teine - kohvikuomaniku sõbral oli maja, mille alumisele sammastega korrusele soovis ta baari teha. Sisekujunduse tegi Pirjo ämbliku-stiilis: seinad süsimustad ja sellele valgega maalitud ämblikuvõrgud. Laes olevad klubivalgust heitvad lambid panid valged seinajoonistused helendama. Ühesõnaga, vapustav tulemus. Hiljem töötas Pirjo samas baaris diskorina - 60-70ndate muusika on Pirjole eriti hingelähedane.

Hispaanias arvati ka, et Pirjo on nõid või šamaan. Oli üks juhus, kui nad koos üürikorteri perega ametiühingu streigi eest mägedesse pakku läksid, kuna kartsid mäsu tekkimist. Otse loomulikult hakkasid hispaanlased jälle kogu toidukraami oliiviõlis kärsatama. Pirjo põgenes loodusesse, kust ta avastas nõgese. Ta tõttas laagrisse tagasi unistusega nõgesesupist munaga. Kui teised nägid, mida Pirjo patta ajab, pistsid nad röökima, et see taim on surmavalt mürgine - juba katsudes kõrvetab. Isegi peale supi valmimist seda sööma hakates tundis Pirjo endal kaheksa inimese tardunud pilku, kes ootasid tema kohest surma. Peale selle olid nad juba varasemast näinud teda sageli mingeid leotisi keetmas-joomas (need olid lihtsad Eestist kaasa võetud ravimteed) ning ka seda kurikuulsat püha peterselli söömas, lisaks veel okaspuude okaste söömine, ja Pirjost saigi hispaanlaste jaoks üks põhjamaa nõid, kellele suurest maltsasöömisest enam mürgid külge ei hakka.

Pirjo hobideks on olnud ka tsiklite putitamine ja nendega sõitmine, relvade joonistamine, liblikate kogumine, jahisõit, leivategu, õmblemine ja palju muudki.

Pirjo on elukestva õppe ehe näide: ta on olnud kingsepp, optik, giid. Hiljuti lõpetas ta koos Peetriga Luua Metsanduskoolis loodusretke juhi eriala ning praegu töötab RMKs loodusretkejuhina.

Naiskodukaitsja Eveli Sammelselg mäletab sellist seika:

Algaja naiskodukaitsjana sattusin ma ühele Pirjo korraldatavale öisele orienteerumisele. Oli sügis, suhteliselt jahe ilm. Loodus oli imeilus - orienteerusime Aegviidu kandis järvederikkal alal. Eredalt on meeles üks paadipurdega väike järvesilm kuuvalgel. Maagiline. Just selle järve juures said meil kõigil taskulambi patareid tühjaks. Kuigi me orienteerusime mitmes grupis, siis selle aja peale olid grupid juba kokku saanud ja liikusid koos. Kambakesi siis otsustasime, et aitab tänaseks küll - taskulambid ei põle, oleme väsinud ja külm on ka. Helistasime Pirjole - tule meile järgi! Meiega orienteerumas oli ka Pirjo sugulane Liis, kes õõnestas meie optimismi, öeldes, et tundes Pirjot, toob ta meile uued patareid ja saadab rajale tagasi. Pirjo tuligi, aurava sooja tee ja küpsistega. Ja uute taskulampidega: "Head teed tüdrukud!". Ausalt öeldes oli meil endal ka häbi, et nii kergelt alla andsime, järgmistel kordadel meenutasime alati seda juhtumit ja saime jälle jõudu edasiminekuks. Pirjo oma sihikindluse ja järjepidavusega on olnud vast meile kõigile eeskujuks.

Pirjo kaasvõitleja Riina Mäemets arvab nii:

Pirjo on üsna konkreetne inimene ja seepärast sobivad teda iseloomustama sellised konkreetsed sõnad nagu otsekohene, sihikindel ja põhimõtetega. Ta on ääretult töökas ja mitmekülgne naine, kes näeb välja ilus ja habras, aga on sitkem ja vastupidavam kui nii mõnigi vastassoo esindaja. Ta teab kõike matkamisest, jalgpallist, käsitööst, kodumaa armastusest ja loomulikult söögi tegemisest.