Naist otsides otsi ka meest ja muid nippe ehk kuidas me ajaloopisikut levitasime

Veronika Laakso (Saku jsk) mõtiskleb: „Kuna sõda tuli oma julma käega vahele ja lõpetas selle ülla tee, mida naiskodukaitsjad olid alustanud, siis mulle tundub, et meie kohus on neid naisi mäletada ja neid tehtud töö eest tunnustada. Tänu neile hakkajatele naistele, kes panustasid oma energiat ja vaba aega Naiskodukaitse jaoskondade loomisele ning käigus hoidmisele, said paljud naised oluliselt suuremad võimalused meie riigi heaks panustada. Uurides ja tundma õppides ajalugu, saame aja lugu lähemalt kogeda.”

Eve Tobias (Harku jsk) ei pea ennast fanaatiliseks ajaloo uurijaks, aga leiab, et mingid päästikud käivitavad ka temas ajaloolase: „Teiste kogemuste kuulamine on huvitav, aga ise info otsimine on vähemalt minu puhul see, mis mind käivitab. Iga eduelamus suurendab huvi kogeda sama uuesti, iga leitud infokild rõõmustab ja paneb edasi otsima. Ajaloo uurimine on teema, millesse võid täiesti ära uppuda, seda näitas ka meie lühike praktiline harjutus.”

Angelina Oblikas (Paldiski jsk) otsides materjale istus mitte väga ammu reaalselt raamatukogudes ning alles nüüd avastas, et midagi tõsisemalt otsida saab ka mugavalt kodus arvuti taga.

Helve Sooääre  (Paldiski jsk) leiab, et selline ajaloo radadel seiramine oli väga huvitav ja õpetlik: „Selle tunniga tuletasite minule meelde, et kunagi alustasin endale genis sugupuu tegemist, mis oli praeguseks unustuste hõlma jäänud. Kindlasti hakkan nüüd rohkem ka Naiskodukaitse ajalugu uurima, esimese pisiku sain tänasest tunnist.”

Lilija Pastak (Paldiski jsk) jaoks oli kohtumine nii huvitav, et juba lepiti omavahel kokku, kuidas Paldiski jaoskonna kohta uuringuid jätkata.

Eili Erg (Saku jsk) meenutab oma emapoolset vanaema, kes kuulus enne II maailmasõda kodutütarde ridadesse ja andis talle oma kogemuste ja vaadete põhjal edasi tunnetuse, et juuri tundmata ja traditsioone austamata jääb inimene ilma väga suurest osast oma kuuluvusest ja rahvuslikust identiteedist, rääkimata oskusest väärikalt ja ühiskonnast hoolivalt käituda ja tegutseda. Eili hinnangul on traditsioonide elushoidmine ja ajaloolise järjepidevuse tundmine Naiskodukaitse tegevuses ja liikmetevahelise kuuluvustunde tekkimisel ja hoidmisel ning identideedi kujunemisel-kinnistamisel üheks võtmeteguriks. Eili teab, et ajalugu ei ole meil veel nii digitaalne, et laisaks minna, on vaja minna ka füüsiliselt arhiividesse kohale. Eili ülevaade kunagise Saku jaoskonna naiste ja nende tegevuste kohta on heaks inspiratsiooniks neile, kes on alles oma jaoskonna juurte otsingute alguses.

Ajaloohuvist haaratuna ja allikate vähesust arvestades mõtleb Eili ka tänasele Naiskodukaitse tegevusele, kes vastutab, et ka meie tütretütretütred kord oskaksid meid nägupidi ära tunda ja võtta meie tänastest tegevustest üle kõike seda, mis Naiskodukaitse tegevust ajas tugevana hoidnud ja edasi viinud. Eili:„Mida ja kuidas Teie oma jaoskonnas selleks juba teinud olete? Ajatabelite ja protokollide kõrval? Uskuge, mina täna ei vaata 80-aastaste protokollide vormistusnõuete täitmist, vaid leian sädeme fotode detailidelt, mõne päeviku nappidest, aga seda sisukamatest ja värvikamatest väljavõtetest.”

Oma kogemuslugu otsingutest Naiskodukaitse Harju ringkonna esimese esinaise Marie Araku kohta jagas osalejatele Jane Suu (Männiku jsk).  Jane tunneb rõõmu, et Naiskodukaitses on sellised toredad kaaslased, kelle silmade sära ja õhina-põhisus paneb 110% endast andma. Jane: „Imeline oli näha ja kuulda, kui kiiresti lühiajalise iseseisva otsimisega leiti internetist infot eelsõjaaegsete Harju ringkonna juhtfiguuride kohta. Mida me veel koos tiimiga saavutada võime? Vägev!"

Kohtumist juhtinud Harju ringkonna ajalootoimkonna eestkõneleja Liina Riismaale (Harku jsk) näitas ajaloo uurimise online infotund veelkord, kui ägedad naised harjukad on. Liina: „Alguses oldi tagasihoidlikud, sooviga pigem olla vaiksed kuulajad, lõpuks aga peale iseseisvat lühiajalist uurimistööd olid just nemad, kes hasartselt tutvustasid leide ning nentisid, et on nakatunud ajaloopisikuga. Jään juba ootama meie järgmist ettevõtmist, sest tunnen, kuidas teiega koos saame hakkama kõikide ettevõtmistega.”

Niisiis, piisab vaid suurest või väiksest huvist, et üksteisele kasulikke nippe jagades ja üheskoos ajalooallikates tuulates huvitavaid fakte leida. Kui märkad kedagi meist suve jooksul koos sülearvutiga võrkkiiges õõtsumas, siis võib vabalt olla tegu ühe ajaloohuvilisega, kes uute leidudega meie ringkonnas ajaloolistelt tähtsate naiste kohta teeb ka ise ajalugu.