Metsas üle elamas

Kui nüüd päris aus olla, siis võtsime magamiskotid siiski kaasa, sest esimesel ööl lubati meil neid kasutada. Seega oli õhtupimeduses Paluküla metsade poole vurades ikka veidi kindlam tunne, kuigi muud katusealust peale telkmantli ehk bibi oodata polnud. Instruktor Madis demonstreeris kiirelt, kuidas sellest endale mõnus varjualune ehitada. Esialgu lihtsana näiv ülesanne põrkus praktika käigus nii mõnegi takistuse vastu: üksteisele liiga lähedal asuvate puude külge kinnitamisel vajus telkmantel lihtsalt lönti; ääred tuli kindlalt maa vastu kinnitada, et tuul sealt alt sisse ei pääseks; liiga kitsasse moodustisse oli keeruline sissegi pugeda. Peagi said aga kõik enda pesad valmis ja varsti oli metsa all kuulda vaid unenorinat.

Hommikul saime kohvi ja hommikusöögi asemel tunnistada instruktorite imetegu number üks ehk meie magamisvarustus lihtsalt „kadus ära“ ja alles jäid vaid asjad, mille seljakotis rännakule kaasa võtsime. Rännak tundus isegi veidi liiga lühike olevat, kuid siis me veel ju ei teadnud, kui palju energiamahukaid tegevusi meid ees ootas. Esimesena korrati meile veel kord üle olulised ohutustehnilised nõuded. Jah, eks me ole ju kõik nõus, et noad ja muud terariistad ei tohi laiali vedeleda, kuid päeva edenedes tabas sageli kiusatus seda reeglit eirata. Taas kord oli sõna ka Madisel, kes näitas meile puust ette, mismoodi endale varjualust ehitada.

Peagi moodustusidki neljased grupid, kes alustasid ülitähtsat missiooni. Nagu me kõik teame, on kinnisvara puhul olulised kriteeriumid asukoht, asukoht ja asukoht ning tähele tuli panna nii mõndagi: liiga avar ala on tuulele avatud ja vastasele nähtavam ning pea tasub ka ikka kuklasse ajada, veendumaks, et sealt midagi pähe kukkumas või tuld võtmas pole. Aega võttis, aga lõpuks sai see keeruline ülesanne lahenduse ja saimegi varjualuse ehitamisega pihta hakata.

Tõepoolest, mis see siis ära ei ole: üks palk kahe puu vahele siduda, paar pikka palki maha ja hulk lühemaid risti nende peale, viltune katus üle palkide ja mõlemale poole seinad. Materjaligi leidus ümbruskonnas kuhjaga. Siiski tabasin end ühel hetkel mõttelt, et muudkui vean neid palke kohale nagu elukutseline katusepanija, aga ikka on rohkem vaja. Pehme küljealuse tekitamiseks ning katuse ja seinte katmiseks oli vaja paras ports kuuseoksi. Lisaks rõhutati meile, et ka küttepuud tasub enne pimedat valmis varuda.

Oleks meil siis rahulikult tegutseda lastud, aga ei! Pidevalt kõlas vile ja instruktorid ootasid meid enda miljonivaatega krundil, et kasulikke teadmisi jagama asuda. Saime teada ja ka praktikas katsetada, et kuigi vile võiks igal inimesel metsa minnes taskus olla, siis noa ja plekkpurgi olemasolul saab selle edukalt ka ise valmis meisterdada. Veefiltri valmistamiseks läheb aga vaja vaid suurt plastpudelit (kahjuks võib seda kraami üsna sageli metsa alt leida), sammalt, sütt ja liiva, mis kõik kihiti pudelisse toppida tuleb. Paar auku põhja, vesi ülevalt sisse kallata, katelok alla ja ennäe imet, ongi puhas vesi olemas! Pidime ka metsas lahtiste silmadega ringi käima ja vaatama, mida sealt suhu pista annaks. Teematerjali kogunes küll rohkem kui söögipoolist, kuid seenepraega saaks sügisel ikka hakkama.

Instruktorid olid valmis meisterdanud ka terve hulga erinevat tüüpi lõkkeid. Saime teada, et nn kaevurakise tüüpi lõkkel on väga mugav süüa valmistada ning kui vaja ennast varjata, sobib ideaalselt maa sisse kaevatud ja kahe omavahel ühendatud auguga lõke, mille peal saab kas või grillida. Palju elevust tekitasid ka õhtupimeduses demonstreeritud isetehtud valgustid, alustades plekkpurkidest valmistatud taskulambi ja laternaga ning lõpetades käbitõrvikuga. Kõige krooniks selgus, et ka sproti- või tuunikalakonservist saab edukalt valgusallika valmistada: tuleb vaid kaanesse auk puurida, sellesse kokkukeeratud salvrätik tahiks toppida ja põlema süüdata. Boonuseks saab pärast küpsetatud kala ära süüa.

Kui juba söögi peale jutt läks, siis olid kõik oma vaimu valmis pannud suuremaks nälgimiseks, hinges siiski väike lootus, et ehk laupäevaõhtul õnnestub midagi hamba alla saada. Nii et kui instruktor Piret lõuna paiku oma kotist pool pätsi leiba, tüki sinki ja ühe sibula välja kraamis, tundus, nagu oleks jõuluvana käinud. Keetsime ellujäämiskarbis olevast puljongikuubikust sooja joogi kõrvale ja nautisime nagu parimat lõunapraadi. Kõike ei julgenud korraga ära süüa, sest kes teab, millal jälle saab. Tegelikult saime üsna varsti kõik ühe korraliku ühepajatoidu valmistamiseks: sea süda, toiduõli, kartul, porgand, kaalikas ja kaks eri sorti kapsast. Et toimetamine hoidis keha soojana ja küttepuid polnud raisata, ei saanud me aru, miks instruktorid meie strateegiat võimalikult hilja lõke üles teha ja siis sööki valmistada heaks ei kiida. Hiljem selgus, et olime nende tehtud graafikust ikka vist üsna lootusetult maha jäänud ja neil oli tarvis meile veel süüa anda! Tegelikult peaks küll üleelamiskursusel endale kogu toidu ise hankima, kuid ilmselgelt saaksid meie naised hädaolukorras jänku või linnu tapmisega hakkama, nii et seekord jätsime elud võtmata. Saabusime „koju“ terve koorma toiduga ja kõigil tekkis õigustatud küsimus, et mis kursusele me ikka õigupoolest tulime ja kas peame üle elama hoopis seda, et meid surnuks sööta tahetakse?

Kõige selle käigus saime ikka lõpuks ka oma varjualuse valmis ja lõkke üles, kuigi küttepuude hankimine jäi ikka pimeda peale. Pimedast metsas naasjat ootas ürgselt hubane vaatepilt, kus kaaslased tulevalgel onnikese ees nööri punuvad või beebiforelli puutikkudega lauatüki külge naelutavad. Peagi oligi aeg öised lõkkevalved paika panna ja astuda vastu katsumusele, mis mulle algul kõige hirmsana tundunud oli ehk end ilma magamisvarustuseta unele seda. Toppisin selga kõik oma olemasolevad riided ja pugesin kaaslaste vahele varjualusesse. Tegelikult oli ellujäämiskarbis olemas ka termotekk, kuid otsustasin nimme seda mitte kasutada. Hommikul kell pool viis oma valvekorda ärgates võisin rõõmsa üllatusega tõdeda, et ei külmunudki ära! Kui teinekord midagi teisiti teha, siis ehk veel veidi kitsam varjualune, et oleks lihtsam üksteisele kaissu pugeda.

Hommik algas taas töökalt ja tegusalt. Eelmisel õhtul olime saanud riidest kotid, millest pidime ise looduslike vahenditega päeval ees ootavaks rännakuks seljakotid moodustama. Tuli välja, et prügikotist sai edukalt nööri punuda ja seljakoti raamiks sobis väga hästi kolm puuoksa. Omaette katsumus oli muidugi vajamineva varustuse sinna mahutamine, kuid saime ka sellega hakkama. Enne rännakule asumist ootas aga ees veel mitu asja. Rõõmsama poole pealt saime endale teha tõelise pühapäevase hommikusöögi lõkkel küpsetatud pannkookide ja ise „jahvatatud“ kohviga, millega ka instruktoreid kostitasime. Seejärel tegime tiiru kogu alal, et uudistada ka teiste seltskondade kätetööd. Järgnes aga kurvem osa, sest pidime oma „kodu“ maha lammutama ja kõik sealviibimise jäljed kaotama. Terve päeva töö nullimiseks ei kulunud tundigi!

Seljakotid seljas, liikusime kaardi järgi järgmisesse punkti, kus ootas meid ees märgala ületamise õpe. Tuleb tunnistada, et instruktoritel oli õnnestunud tellida meile kogu nädalavahetuseks üleelamiseks täitsa sobimatu ilm – tuulevaikne, kuiv ja mõnusalt päikseline. Ka ei õnnestunud neil vaatamata soovile tellida märgala, kus oleks ka viisakas koguses vett olnud. Esialgu tundus vetruval soopinnasel astumine üsna kahtlane tegevus olevat, kuid peagi asendusid hirm ja kõhklused kindlustundega, et saab ka sellega hakkama, kui vaja. Päris kuiva jalaga siiski ei pääsenud, kuid eks eesmärk oligi turvalises keskkonnas harjutamine.

Kuivad jalatsid jalas ja soe supp kõhus oligi aeg tsivilisatsiooni tagasi pöörduda. Suur tänu meie suurepärastele instruktoritele Piret Valge, Tiina Kartau, Kerli Prants ja Madis Kask, kes meiega kõiki oma teadmisi ja kogemusi jagasid ning kellel jätkus kannatlikku meelt ka siis, kui me päris graafiku kohaselt ei edenenud. Samuti oli rõõm tõdeda, et head kaaslased suudavad ka keerulisemates oludes motivatsiooni üleval hoida ja mõista, et väike puhkepaus on küll oma kohal, kuid heaolu tagamiseks tuleb kõigil võimalikult palju pingutada. Kõhklused ja kahtlused asendusid teadmisega, et saame hakkama küll! Julgustan kõiki tulevikus seda väljakutset vastu võtma ning üht nädalavahetust niimoodi metsas veetma, et veidi „pehmemas“ vormis looduskeskkonnas toimetulekuks teadmisi omandada.