Kuidas käituda?
Sellest situatsioonilahendamisest õpiti nii mõndagi uut. Joobes autojuhile oleks pidanud esitama täpsustavaid küsimusi enne teadvuse kaotamist. Tema olekust võis aru saada, et tegemist oli hapnikupuudusega. Kuna inimesel oli paha olla ja ta köhis enne teadvuse kaotamist, oli oluline, et ta oleks külili asendis (vastasel korral lämbumisoht). Kuna kannatanu oli juba end ise suutnud külili keerata, siis oli oluline jälgida, et ta selles asendis ka püsiks.
Kõhuhaavaga kannatanu soolikad oleks tulnud kinni katta kilega. Soolikad on väga nakkusohtlikud ja kleepuvad ning võtavad kergesti külge igasuguseid ebemeid. Kui kilet pole käepärast, siis katta strech-materjaliga või teha riie veega märjaks, et see soolte külge kinni ei kleepuks. Fooliumit ei tohiks kasutada, kuna see on terav, pigem kasutada kilekotti. Antud kannatanu abistamisel kilet ei kasutatud, pakuti välja, et tuleb soolikad tagasi kõhtu lükata. Sellist asja aga ei tohiks kindlasti teha, kuna infektsioonioht on suur.
Samuti oleks antud kannatanu puhul tulnud jälgida, kui palju haavast verd tuleb. Kui veritseb väga palju peab haava kinni suruma ja lootma, et see aitab. Üldjuhul sellist haava ei tohi siiski kinni suruda. Kui antud kannatanut oleks pidanud transportima, siis oleks pidanud tal panema jalad konksu (sellises asendis on kõhulihased pingest vabad). Kui kannatanu oleks olnud teadvusel, oleks tulnud tal endal lasta valida mugav asend. Üks abistaja oleks pidanud jääma õnnetuskohal kindlasti antud kannatanu juurde jälgimaks tema seisundit (pulssi, hingamist jne). Kui kannatanut pole võimalik jälgida, keerata külili asendisse.
Peahaavaga kannatanul tuli palju verd, kuid peahaava puhul on see loomulik – peast tuleb alati palju verd, kuigi asi ei pruugi üldse olla hull. Oluline oli üles leida haav ja vaadata selle ulatust. Šoki tunnust kannatanul ei olnud, haav tuli kinni vajutada ja võimalusel kinni siduda.
Selgroovigastusega kannatanule oleks saanud esitada kontrollküsimusi tema seisundi koha, kuna ta oli teadvusel. Seda paraku ei tehtud. Tema liigutamine ühest asendist teise ei olnud vajalik ja seda ei tehtud ka korrektselt. Kui mingil põhjusel tuleb selgroovigastusega kannatanut liigutada, peaks seda tegema võimalikult kõval alusel ja mitme abistajaga, et kannatanu püsiks võimalikult liikumatuna. Samuti oleks tulnud jääda antud kannatanu juurde moraalseks toeks. Kui tegelikkuses inimressurssi nii palju ei ole, et keegi saaks jääda kannatanu juurde kätt hoidma, peaks ta mitme abistaja poolt külili asendisse keerama.
Viiendale kannatanule pöörati tähelepanu ainult siis, kui ta teisi kannatanuid raputama hakkas ja nõudis koju sõitmist. Tema oleks pidanud sündmuskohast natuke kaugemale viima või lihtsalt maha rahustama ning igaks juhuks hoolikamalt jälgima.
Triaa¾ - esimene tegevus õnnetuspaigal
Õppisime seda, et õnnetuspaigale jõudes tuleb määrata esmane kannatanute triaa¾ ehk ära hinnata, kui palju on kannatanuid, millised on nende vigastused ning teatada juhtunust häirekeskusele. Seejärel teha kordustriaa¾, mille järel anda esmaabi (elustamine, külili asend jne) ja jätkuvesmaabi. Kiirabitöötajad kasutavad triaa¾i tegemisel erinevat värvi kaarte, nt punane – kannatanu nr 1 (vajab kiiret abi), kollane – kannatanud (vajab abi, kuid ei ole veel kriitiline), roheline – ei ole kiire, must või valge – surnud. Teadvuseta kannatanule tuleb alati kõige kiiremini abi anda.
Kui kasutada triaa¾i tegemist eelmise situatsiooni puhul, siis värvid jaguneksid järgmiselt: joobes autojuht – punane (ta oli teadvuseta ja korises – panna külili asendisse ja seejärel tegeleda teiste kannatanutega); kõhuhaav – punane; peahaav – roheline (oli teadvusel ja adekvaatne); selgroovigastus – kollane (ta ei saanud liigutada ja kui ta oleks oksendama hakanud, oleks tõenäoliselt ära lämbunud). Segaja - roheline. Tihtipeale õnnetuskohal võivad aga triaa¾id muutuda – pidevalt peab silmanurgast kõiki kannatanuid jälgima.
Praktika
Pärast situatsioonide lahendamist praktiseerisime sidumistehnikaid. Kõik said proovida, kuidas siduda kinni erinevaid käe-, jala- või peahaavu. Samuti õppisime, kuidas dressipluusi või rätikuga murtud kätt kaela siduda. Viimase juures on oluline, et küünarnukk jääks salli kasutamisel selle sisse ja sõrmeotsad välja – nii on käsi fikseeritud ja saab jälgida sõrmede värvust. Kaelale võiks panna ka pehme toe. Arutlesime ka ¾guti panemise vajaduse üle, tuletasime meelde, mis puhul ja kuidas seda kasutada.