„Roheline“ sidemees – käed rohkem laiali, kui enda meest kallistades

Et riigikaitselise majakana virvendas silme ees „minu teemana“ side, oli selge varemgi veel – kasvõi vanaisa auks, kes soomepoisina oli saanud radisti väljaõppe ja nooremseersandina Jätkusõjas teeninud, Kaiu metsavennana Siberisse saadetud.

Märkamatult oli saanud minust Saue kompanii sidejao liige, sõjaaja ametisse astumiseks avaldus ka teele läinud. Tasapisi sugenes kõnepruuki „sain“, kuupäevade ja kellaaegade kirjutamisse REP-ides kasutatav formaat ja telefonikõnele vastamisel „kuuldel“. COLT, kooditabel, kiled ja „WIA-d“-„KIA-d“ takkaotsa.

Pikisilmi ootasin ja lootsin, et mind arvatakse Kaitseliidu sõdurioskuste kursusele (SOKKL). Ja kui see peale pea 1,5-aastast edasilükkamist lõpuks algas, pidin perekondlikel põhjustel selle pooleli jätma. Siiani kripeldab. Uuele ringile, loodetavasti.

Peale struktuurimuudatusi Kaitseliidus oli tükk aega ebaselge, mis saab üksusest, kuhu algselt kuulusin, mis saab minu „rohelisest“ seisust. Erialast „rohelist“ väljaõpetki veel ei olnud.

Ühtäkki tuli telefonikõne sideallohvitserilt: „Panime su paika uues struktuuris sidemees-autojuhina, ma saadaksin su sidemehe kursusele ja tüübikoolitusele saadaksin ma sind ka“, peenemalt öeldes sidemehe kursus Kaitseliidus (SiEKKL) ja sideautode kasutamisoskust toetav koolitus. Sobib, paremat kohta minu „pistimiseks“ annab otsida.

Selle aasta alguses tegin läbi kaks nädalavahetust SiEKKLil. Mis mõjutab side kvaliteeti, kuidas siduda kaableid, mis on dipool-antenn või elektroonilise sõja mõju… Mida peaks teadma raadiojaamade hüplevast sagedusest ja miks peab seadistama raadiojaamale skanneeringuga mitmel sagedusel kanaligruppe. Millal on mõistlik üles panna püstine, aga millal suunatud antenn? Miks peab enne akuga ühendamist või raadiojaama laadimist kontrollima, mitut volti, vatti ja amprit raadiojaam tahab ja miks on vaja mõnikord inverter vahele panna? Infot tulvas ja hea oli, et kursuse teine nädalavahetus oli praktilistele harjutustele pühendunud.

Kui „roheline“ sidemees saab algusest lõpuni läbi mängida väga mitme erineva raadiojaama kokkupanekut ja töökorda seadistamist, hakkab side praktiline pool palju selgem ja loogilisem tunduma. Kui maastikul saab koos meeskonnaga läbi mängida erinevaid sideprotseduure nii, et ülesanded on jaotatud, saab kõik rollid läbi proovida ja enesekindlust kasvatada. Samas – kui kaaslased veavad traati, võib leida end üksi olukorras, kus kolmest raadiojaamast korraga tuleb vastu võtta ja saata teateid ning jooksvalt peab neid veel kodeerima ja dekodeerima. Nii saab kogemuse, kui süsteemselt, kiiresti ja pingevabalt suudab sidet pidada. Sidepidamine ei ole teadmine, see on praktiline oskus, mida peab pidevalt roostevabana hoidma. Nii otseses kui kaudses mõttes.

Veel üks nädalavahetus. Seekord sideauto kallale. Maleva õuel on mersud. „Üks on sinu oma,“ teatab mulle meie sideallohvitser. Piilun sisse – istme kõrval kolm kangi, rooli all kolm pedaali. Et…siis…mul on kaks jalga ja kaks kätt. Ma olen viimased 14 aastat automaatkäigukastiga autot kasutanud. Roolirattast kinnihaaramiseks pean käsi rohkem laiali ajama kui enda meest kallistades. „Peale hooldus- ja ohutustehnika teooriaosa lähed viieks tunniks Männiku harjutusväljale sõitma.“ Istun teooriatunnis ja mõtlen, kas ma ikka suudan meelde jätta, millal difrikangi tõmmata, millal aeglustit või kliirensit kasutada ja miks mul on vaja teada, et MB-GD pikikalle on 80% ja küljekalle 55% või pealesõidunurk 39° ja mahasõidunurk 34°, nagu usinalt endale märkmetesse kirja panen. See, et pistikutes on 24V ja mõne raadiojaama jaoks on vaja 12V-ne inverter vahele panna, kinnistab juba SiEKKLil omandatud teadmisi.

Aga maastikul on põlvini lumi, 45-kraadise kaldega tõusud ja langused, kevadises päikeses sulanud mülkad. „Mehed, olete te ikka kindlad…“ muigan, kui oleme maastikul end ekipaažideks jaganud. Pilkudest loen, et juba kiigatakse, kas minu väljatõmbamiseks ikka tross on kaasas. Esimese ringi teen kaassõitjana ja avastan, et mind valdab kummaline stoilise rahu ja adrenaliinilaengu segu. Päeva lõpuks olen ringe teinud vaat et rohkemgi kui mehed ja vaid ühe korra on mind välja tõmmatud. Peale üht keerukamat ringi, kus mitmed kinni jäid, aga mina mitte, saan juba tunnustuseks õlalepatsutuse.

Äkki ma ei olegi nii „roheline“ sidemees kui paar aastat tagasi, vaid aina rohelisemaks mu riigikaitseline võimekus ja panus muutub?