“Meil merevood on vabad … olen uhke, et olen eestlane, naiskodukaitsja!”

Liina Riismaa (Harku jsk): “24. veebruaril kella 6.30-9.00 tee jagamisest Toompeal jäi millegipärast meelde alljärgnev emotsioon. Kell 6.30 liitusin teistega varahommikul lipuheiskamisel Toompeal teed jagama. Väga palju oli inimesi, kes rõõmustasid siiralt soojendava teetassi üle. Minu läheduses seisis vanem meesterahvas, kes äkki küsis mind üllatades, et kuidas te selle laulu sõnu teate?! Iseenesele teadvustamata olin teed tassidesse tõstes kaasa laulnud sõnu "Meil merevood on vabad ja võimsalt mühavad ja kodupinna metsad meil vastu kajavad." See lihtne küsimus pani mu pikaks ajaks mõtlema, kuidas ma tean nii selle laulu kui ka paljude teiste isamaaliste laulude sõnu. Võib-olla me kõik peaksime korraks võtma endale hetke ja mõtlema selle peale, kui oluline on vaba Eesti meri, vaba Eesti pind …”

Marje Verbo (Harku jsk): “24. veebruari mahtus mitmeid isamaalisi tegemisi: osalemine Toompeal lipu heiskamisel, paraad Vabaduse väljakul, pidulik kõndimine Sauel. Oli ülevaid emotsioone ja toredaid inimesi. Kuigi olen seda ka varem kogenud, üllatusin taas väga positiivselt, kui 24. veebruaril tänaval Naiskodukaitse pidulikus vormis liikudes nii mitmedki võhivõõrad inimesed mind rõõmsalt tervitasid ja head Eesti Vabariigi aastapäeva või lihtsalt palju õnne soovisid. Ei mingit eestlastele omistatavat võõristamist. Samasuguste positiivsete emotsioonide osaliseks sai ka mu välivormi kandnud elukaaslane.

Kui me siis piduliku päeva õhtul varajasest ärkamisest, emotsioonidest ja külmetamisest väsinutena koju jõudsime, saime enne tuppa minekut veel tolle päeva viimase sooja tervituse koos lapse ja koeraga jalutanud noorelt mehelt. Ka tema oli meile võõras, aga see tervitus tegi meid justkui omavahel tuttavaks ja pühkis mõneks ajaks ära isegi väsimuse. Võiks ju arvata, et vormi kandev inimene mõjub formaalsemalt ja tekitab pigem distantsi, kuid võta näpust – 24. veebruaril vorm hoopis ühendas. Sedamööda, kuidas koju jõudnuna soojus külmetunud kehasse tagasi voolas, hiilis hinge ka kummaline kahjutunne, et see ilus päev nii ruttu otsa sai.”

Jaanika Kindlam (Harku jsk): “Osalesin Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil Naiskodukaitse ridades teist korda. Minu jaoks on väga suur au ja samas ka väga suur vastutus olla üks 1131 paraadil osalejast ja esindada Naiskodukaitset Eesti Vabariigi kõige tähtsamal päeval. Seista oma kodumaa 100. sünnipäeval Vabaduse väljakul ümbritsetuna pealtvaatajatest, kuulata jõulisi tervitusi ja kõnesid ning laulda Eesti hümni, kõik see tekitab ikka väga võimsa tunde. Seda tunnet ei saa kirjelda, sellest lihtsalt peab ise osa saama. Arvestades paraadi ümbritsevaid tuhandeid pealtvaatajaid, on selge, et Eesti läheb meile korda. See kogemus ainult süvendab tundmust, et äärmiselt uhke tunne olla eestlane ja samas olla ka üks väike täpike riigi turvalisuse kaardil. Eriliselt sooja tunde tekitasid paraadmarsil kostuvad pealtvaatajate hüüded "Elagu, vaprad Eesti naised!".”

Kristi Mets (Harku jsk): “Mis saaks olla uhkem tunne, kui olla osake nii tähtsast sündmusest, kui on Eesti Vabariigi 100. aastapäev! Minus oli väike hirm, kui olin ennast kirja pannud paraadil osalema. Kuna mul puudus kogemus, siis olin nõus osalema nii laigulises kui ka pidulikus vormis. Läks siis seekord nii, et olin laigulises ja sama uhke ja eriline tunne oli kui pidulikus vormis. Minu kõige suurem hirm ja suur, suur väljakutse oli see, et pidin jätma oma väikse 5-kuuse beebi koju issiga! Kuna olen viie lapse ema, tean, kui raske see on! Aga issi sai hästi hakkama ja usun, et ühel päeval on minu lapsed uhked selle üle, et nende ema osales sellisel suurel ja uhkel paraadil! Kuigi külm näpistas, siis võtsid kogu jõu kokku ja olid uhke oma armsa Eesti üle! Olen uhke, et olen eestlane, naiskodukaitsja ja ema! Ma ei suudaks seda teisiti ette kujutada! Kohtume kindlasti ka järgmistel paraadidel. Kui hetkel on külm, siis mõtled, et saaks see juba läbi ja see on mu viimane! Aga sellega on nii nagu lapse saamisega, kui valu üle ja laps sinu rinnal, siis tead, et järgmise korrani? Naised on tugevad!”

Larissa Sarman (Paldiski jsk): “Mina olin väga õnnelik, sain paraadil osaleda. Sain väga palju emotsioone!”

Aita Viigi (Keila jsk): “Mina käisin päikesetõusul Keila lipuväljakul pidulikult lippu heiskamas ja hümni laulmas koos Heli Iljašenko ja Merike Meieriga. Selline üritus toimus Keilas esmakordselt seoses Eesti Vabariigi 100. Sünniaastapäevaga. Oli kokku tulnud päris palju rahvast, Keila segakoor laulis hümni ja veel mõne isamaalise laulu ja rahvas laulis kaasa. Väga ülev tunne oli. Edasi suundusime pärga asetama Keila algkooli hoone juurde, mis on ainulaadne Eestis, sest on Vabadussõjas langenute mälestuseks püstitatud mälestusmärk. Vaprad naised Heli ja Merike läksid edasi Tallinna paraadile. Mina elasin teleri vahendusel meie naistele paraadil kaasa ja mõtlesin, et nende varbad, sõrmed ja ninad ikka külmale vastu peaksid. Aga kui nad ekraanil presidendi eest mööda marssisid, siis nende nägudest oli näha sellist vaprust ja optimismi, et pisar tuli silma.”