Šoti mägiveised, pudelikirjad, mõnulevad rästikud ehk Talgud Abrukal

Abrukal ootas meid Riho, meie kohalik teejuht. Peale hommikust turgutust sadamakohviku ruumides sooja joogi ja võileiva näol ronisime autokasti ja sõit läks lahti. Koristust alustasime Abruka kõmiseva soovikivi juures. Soovid soovitud, kohustuslik ühispilt tehtud, töökindad ja prügikotid jagatud, algaski koristus. Esimese lõigu peal olid põnevamateks leidudeks kell, suur toru, mis sai kahevahel kastini veetud, vana plekist roostetanud kauss ja kaks päikese käes mõnulevat rästikut. Väikeseks vahepeatuseks ronisime linnuvaatlustorni ja nautisime ilusat vaadet merele, rannale, Vahase saarele ja kaugemal olevale Saaremaale.

Kui siiani oli meid saatnud vaid päike ja veidike tuult, siis edasine teekond möödus Šoti mägiveiste suurte sarvede, vihma ja isegi rahega. Meie seltskonna kaks vaprat kodutütart võtsid Riholt üle ATV juhtimise ja kogusid kokku korjatud prügi. Kahel korral jäi ATV pori sisse kinni, sest koorem oli raske. Selle väljasaamine oli omamoodi vaatepilt – pori pritsis suure kaarega.

Nagu ikka, tuleb alati peale vihma päike välja. Päike kuivatas meie märjaks saanud riided ja saime nautida mõnusat kevadilma. Koos kõige muu prügiga õnnestus meil leida ka kaks pudelikirja. Kahjuks olid need liialt pleekinud, et sõnumit lugeda, kuid aastaarvudeks tuvastati 2004 ja 2010. Edasi liikudes ja prügikotte täites jõudsimegi märkamatult teekonna lõpuni, läbides üle 7 km. Seal ootas meid juba auto. Tagasitee sadamasse kulges läbi päikeselise ja imeilusa kevadise metsa. Nagu imeväel olid vahepeal saanud valmis soe saun ja supp. Lõõgastavas saunas käidud ja kõht täis söödud, alustasime selge taeva ja vallatlevate lainete saatel sõitu tagasi Roomassaarde.

Seekordset Abruka sõitu saame taaskord lugeda kordaläinuks – ilm oli enamalt ilus, tuju oli hea ja suur töö sai tehtud. Järgmisel aastal jälle!