Naiskodukaitse Valga ringkonna baasväljaõppe sõdurioskuste moodul

Sellel nädalavahetusel saime teadmisi sidest, staabitööst, tulirelvades ja topograafiast. Jaana pühendas meid ka isikliku varustuse pakkimise saladustesse. Peale Jaani sidealast teoreetilist tundi tegime ka nn kaablirulli rallit ning tutvusime sidemasina sisemuses peituvaga.

Seda, et staabiassistent polegi vaid meeste meelelahutuseks üritas meile selgeks teha Liisa. Kuid kõige enam tähelepanu ning närvirakke nõudis topograafiaõpe. Õpetajaks, meie maleva väljaõppe suur juht ja õpetaja, Kalvi. Oh neid idapikkuseid ja lõunalaiuseid, mida tuli otsida ning asimuute määrata. Nagu kunagi ka öeldud tuntud kultusfilmis, kõige tähtsam on leida õige koordinaat. Kui esimese nädalavahetuse lõpuks olid meil sõdurioskustest elementaarsemad teoreetilised teadmised talletatud, läksime laiali teadmisega, et kahe nädala pärast peame „ellu jääma“ juba metsas.

Nädalavahetuseks elementaarsemad eluks vajalikud asjad ning varustus bussi pakitud viidi meid raja algpunkti. Olesja, lugedes meile peale veel viimased käsud-keelud, andis meile stardi rajale, mis pidi meid lõpuks välja viima Metsnikule. Peale järgmiste koordinaatide leidmist tabas meid hämming – teerajad said otsa, meie ees laiutas suur ja lõputuna näiv väli koos kuivenduskraavidega. Edasi liikudes tekkis mõnes väga vesises ja jalge all kõikuvas kohas soov tagurpidi tagasi minna. Kuid kus sa siis saad, ei taha ju nannipunnidena ka näida. Kuid nagu alati paistis ka seekord tunneli lõpus valgus ehk siis meie mõistes saabus hetk kui jalad puudutasid kõvemat pinda ning tekkis mingi teed meenutav moodustis. Niiviisi mööda teed sammudes ning kõrvetava päikesega jõudu katsudes leidsime koha, kus olid kirjas järgmised koordinaadid. Ja juba nägime enda järel tulemas ka järgnevat meeskonda. Rada viis läbi Palju mõisast. Nagu arvata oligi pakkus meie roheline riietumisstiil suur huvi kohalikele elanikele pansionaadist. Kaalusime mis me kaalusime, kuid otsustasime lühema tee kasuks ehk siis otse üle põllu ja nagu hiljem selgus õkva läbi maja hoovi. Meie esialgsed lootused, et hoovis pole koeri õnneks ka täitusid vaatluse ja kuulmise käigus. Õuel vedeles küllaldaselt elutegevusest märke andvaid esemeid kuid ühtegi hingelist ei näinud. Ületanud ohutult eravalduste piirid jõudsime välja Paju mälestusmärgini. Tänu päikesele nägin juba eemalt elektripostilt midagi vastu helkimas – järgmised koordinaadid. Kuna järgnevat lahingpaari oli võimalik juba silmata siis kirjutasime käigult vajaminevad märkmed ning siirdusime järgneva asukoha kaardile märkimiseks puhkekoha laua äärde. Kompassiga kaardil mõõtmised tehtud suundusime uuesti rajale. Ent eks see naiselik uudishimu või siis seitsmes meel käskis meil jälgida järgi tulevat meeskonda. Meie üllatuseks oligi nii nagu me korra endamisi mõtlesime, et kuna meie posti juures ei seisatanud vaid suundusime kohe laua juurde, nii tegid ka teised. Me võisime küll õelatena näida kuid naljakas oli ikkagi. Ja nagu hiljem vestluses selgus olid ka nemad nii arvanud, et ju uued koordinaadid asuvadki laua juures. Ning koordinaatide otsimiseks oli kulunud neil aega. Mingiks hetkeks olime me jõudnud juba varju ja vilu pakkuva metsa embusesse. Teeäärt katmas suud vett jooksma panevad pohlad suundusime entusiastlikult lõpu poole, vähemalt enda arvates. Saanud kätte järgmised tunnusnumbrid teekonna jätkamiseks avastasime äkki, et teed ei olegi enam. Olesja oli küll alguses maininud, et juhul kui tee saab otsa siis mõelda loogiliselt. Aga ega me sel hetkel seda enam selle jutuga ei seostanud. Meie jaoks kõige lihtsam ning loogilisem tundus olevat lahendus minna mõõda kraavi äärt sihtpunktini - on vähemalt mingigi orientiir millest lähtuda. Mõeldud - tehtud. Seadsimegi sammud mööda kraaviperve edasi. Püüdsime olla siis leidlikud ja mingil määral ehk ka kavalad – üritasime kõndida nii, et liivale ei jääks meist jälgi. Seda ka põhjusel – äkki tõesti oleme teinud valearvestuse ning meie jälgi nähes eksitame ka teisi. Meie entusiasm sai aga väga suure tagasilöögi kui kraavi äärne rada läks sujuvalt üle nõgese-vaarikavõsaks ning hiljem lausa padrikuks. „džungel“ näis lõpmatuna. Meie kergendus oli suur kui lõpuks võsa hõrenes ning nõgesed said otsa. Meie pingutusi kroonis teederistmik, mida kahjuks kaardil polnud võimalik tuvastada. Kuna ainult kaardist polnud antud hetkel enam kasu otsustasime kasutada kompassi õige suuna määramisel. Usaldades kompassi seadsime sammud metsateele, mitte suurele kruusateele nagu oleks võinud kaardi järgi arvata. Peagi selgus, et magnetnool ei valeta ja õigepea paistsid meile kätte Metsniku territooriumi väravad ja meid seal ootavad Olesja ja Jaana. Meil oli see etapp siis õnnelikult läbitud. Jäime ootama teisti paare rajalt. Hiljem selgus, et eksitavaks oli ka teistele sama teederist, kus meidki suured kahtlused ja kõhklused valdasid. Kõik õnnelikult lõppu jõudnutena saime selgeks, et kõik pole kuld, mis hiilgab ja lihtsam on kohale jõuda, kui kaarti õiget pidi käes hoida. Andul oli olnud vahepeal veel aega käia kurke korjamas ja neid kotitäis ka kaasa tuua.

Hannese valvsa pilgu ning soovituste saatel püstitasime telklaagri, meile tähendas see õnneks vaid ühte telki ning üritasime seda ka maskeerida. Peale pikka aega okste ja heinaga ringi sebimist jäi ta meie telgi kujuga enamvähem rahule. No ega sellega siis meie „majutusõpe“ veel lõppenud polnud. Edasi tuli teha meil endi poolt telkmantlist (väikese Myy patsiga) arvestatav peavari, mis annaks kaitset väsinud sõdalasele vihma ja tuule eest. Erinevaid lahendusi mõeldi välja just niipalju, kui oli osalejaid.

Jaana andis meile ülevaate välihügieenist , välikäimla ehitusest ja selle asukoha nõuetest ning ning siis tuli praktiline osa – labidad kätte ja kaevama.

Õhtu möödus lõkkeääres muljetades ning kogemusi vahetades. Päris pimedas luges Olesja meile veel tasulambi valgel naiskodukaitsele püstitatud ülesandeid aastaks 2012. Laupäeva õhtu viimaseks tegevuseks oli leida pimedast metsast maskeeritud telk ja telgis oma ase.

Kui varahommikune päike esimesi kiiri hakkas läbi telgi puurima olime juba enamus ärkvel. Kuid siis kostis väljast mingi möire või karje või appikarje või mis iganes (hüüdjaks oli Andrus). Hüüde sisust saime aru erinevalt „äratus“, „ülesse“. Vaid unesegune Janeli avaldas arvamust, et tegu oli hoopis „häirega“. No aga ega keegi tema ütlemist tõsiselt ka võtnud. Hõikamine vaid vastu „oleme juba üleval“. Ja õigepea seisis telgi ees Olesja, kes oli silmnähtavalt ja kõrvukuuldavalt pettunud meis, kui nii lahjalt ja ükskõikselt häirele reageerijates. Hommikune hügieen sooritatud, hommikusöök söödud ja telklaager kokkupakitud oli algamas teine tegus päev. Saime ülevaate erinevatest liikumisviisidest ning seda ka praktiseerida. Meie algne liikumine metsas sarnanes küll enam vähem liikumisviisile „elevant portselanipoes“ , mille asendas õigepea Olesja hiilimistaktika. Ju see hakkas meile kiiremini külge ka sel põhjusel, et naistel on juba loomuses olla märkamatu ning hiilida ja uudistada. Eks seda soodustab ka alalhoiuinstinkt. Kõige maalähedasemad harjutused läbisime roomates. Küll oli naljakas hiljem vaadata neid heina sisse madalroomatud radasid. Elevust tekitas meis ka söösta-kata liikumine. Küll läksid sõnad sassi, mida hüüda ja millal katta ja millal söösta.

Sõdurioskuste mooduli „kirsiks tordil“ oli maskeerimine, eesmärgiks jääda looduses märkamatuks. Algas meeletu rapsimine ja rassimine metsas ja võsas. Just nagu väikestviisi heinatalgud olid lahti läinud. Metsast tassiti sületäite kaupa sõnajalalehti ja muid oksi ning hakati neid siis endale ja ka teistel külge riputama. Enda arvates küllalt kobe väljanägemine ei tähendanud veel seda, et Olesja silmis oleksime me olnud maskeerunud. Ei midagi, metsa tagasi ja rohkem oksi ümber kuhjama. Tekkima hakkas juba tunne, et no vot ei oskagi „põõsas“ olla. Instruktori positiivse otsuse peale, et kõlbame küll metsas ellu jääma raputasime endilt lehed ja oksad maha ning küürisime puhtaks oma metsameigised näod. Kompsud kokku ja punuma ... staabi poole, kus ootas meid ees lõunasöök ning mooduli läbimist kinnitavad tunnistused.

Omalt poolt võin öelda, et just sõdurioskuste moodul oli see BVÕ osa , mida mina kõige enam kartsin ning osalemist sellel põdesin. Tagasivaadates aga toimunule oli see väga hariv, huvitav ning õpetlik kogemus. Kunagi ei tohi suhtuda ühtegi üritusse ega tegemisse eelarvamusega enne kui seda pole ise proovinud. Igatahes jäime kõik 2011 BVÕ sõdurioskuste mooduliga väga rahule.