Võidupüha supp Hiiumaal tuli välja nagu muiste - ehe ja hää!

Just sellepärast ma ei imestanudki Kärdlas võidupühale eelneval päeval maleva staapi saabudes, et supipõhjade purkide kuhila asemel olid korraliku supi keetmiseks valmis ostetud herned, tangud, suitsuliha, sibulad ja muud vajalikud ained. Et neist ainetest hea supi keetmine nõuab ilmselgelt rohkem aega, kui vaid supipõhjade ladumine keevasse vette, siis nõudis see väliköögi tegemistega kursis oleva inimese poolt eelnevalt köögi töö põhjalikku läbimõtlemist. Õnneks olid NKK Lääne ringkonnas staažikad ja kogenud toitlustajad olemas – Kairi Baumer, Karin Rünkorg ning Pille Paulus.

Plaani järgi pidime keetma suppi 2000-le paraadil osalejale ja pealtvaatajale ja seda 20 potitäit 5 katlaga. Esimesel päeval saigi potid üle pestud ja neisse vastav kogus herneid likku pandud. Ettevalmistustööde hulka kuulus veel sibula ettevalmistamine: puhastamine, hakkimine ja ämbritesse panek. 

Teisel hommikul olime õige varajased: juba kella seitsmest tehti kateldele tuli alla, esimesed hernepotid tõsteti peale- ja läks konveier lahti! Peamised kateldega opereerijad ja pottide liigutajad olid Anti Paulus ja abiline Robi. Antil oli töö kergendamiseks välja mõeldud ja tehtud metallist ca 3cm diameetriga ja umbes meetri pikkune  metallvarras, mille küljes ripnesid metallist konksud: need haagiti poti sangade taha ja nii oli selle vardaga kahekesi  lihtsam potti tõsta ja vedada. Justkui nagu vanastigi:  puust veetoobrite vedamiseks olid puidust vardad, mis torgati toobri sangades olevatest aukudest läbi.

Pealogistik köögis oli muidugi Kairi, kes jälgis kella ja kogu köögi toimimist ja andis korraldusi, mis tööd tuleb nüüd ära teha. Lisaks olid veel abiks Hiiumaalt Ülle ja Mari-Liis Leivaltid ning Inga Kiin ja mandrilt Kanni Kask, Virge Võsu, Aime Pukk ja mina, Aive Küünarpuu. Meid oli parasjagu ja tegevust jagus kõigile: kes lõikas maitserohelist, kes kaalus tangud ja porgandid iga katla jaoks portsudeks, kes tegi suitsuliha pakke lahti. Kui hernes natuke keenud oli, lisati odratang. Kuna odratang oli üsna  peenike, pidi mõlaga hoolikalt segama, et ta paisudes põhja kinni ei jääks. Vajadusel sai terava metallist vahukulbi servaga tangusid poti küljest lahti lükata. Siis tõsteti esimesed herne-tanguga potid puitalustele paisuma ja järgmised tulele. Kui need ka maha tõsteti, pandi paisunud herne-tangu segu uuesti tulele ja supid hakkasidki valmima: lisati vajalikud portsud sibulat-porgandit, vett ja maitseaineid. Peamaitsestaja oli Kairi. Nüüd pidi kähku mõladega liigutama, et kõik ained korralikult segatud saaksid. Igatahes sebimist jagus parasjagu mõnusas õhkkonnas ja kella 12-ks, jagamise ajaks, oli 20 potti suppi valmis saanud. Supid ning muu vajaliku varustuse viisid Jaak Rünkorg ning Laura Martin sadamasse supi jagamise kohtadesse ning jälgisid tähelepanelikult, et kõik toimiks hästi sadamas.

Et hiidlastel oli tänavu kõva ja vettpidav kokkulepe Ilmataadiga, püsiski ilm ilus, soe ja vaikne pea võidupüha ürituste lõpuni. See meelitas Kärdlasse tohutu rahvahulga, mida hiidlaste silmad vist enne näinud ei olnud. Igatahes 2000-le inimesele  mõeldud suppi olime teinud varuga ja seda jagus isegi pea 2500-le inimesele. Kõik supp läks kui „kuumale kerisele!“ Keetmise käigus lausus Pille Paulus, et seda ehedat hääd suppi on mõeldud anda rohkem rahvale mekkimiseks, mitte et kõht punni süüa. Suppi jagades kuulsime korduvalt kiidusõnu, et supp oli väga hää ja isegi lastele maitsesväga. Nii siis tõdesimegi taas, et jagajatele jäävad näpud ja teadmine ning kogemus, et hiidlaste moodi „ehedat ja hääd“ suppi saab teha ka edukalt väliköögis.