Võidupüha paraadi tuletoojana Pärnus

Sel aastal oli mul au olla üks neist, kellele usaldati Võidupüha paraadi tule toomise vastutusrikas ülesanne. Paraad toimus seekord Pärnus, ning tuletoojateks olid ajakirja Kaitse Kodu! vabatahtlikud autorid. Koos minuga liikus Võrumaalt välja ka Kagukompanii liige Indrek Hunt — meie retk sai alguse juba pühapäeva hommikul, et lõunaks esimesteks proovideks kohal olla.

Õnneks jäi Võrumaa vihm selja taha ning Pärnu võttis meid vastu kuiva ja meeldiva ilmaga, mis tegi nii proovid kui ka paraadi ise palju nauditavamaks. Tuletoojad kogunesid kokkulepitud kohta, kust edasi liikusime juba ühiselt bussiga. Pärast varustuse mahapanekut Paikuse politsei- ja piirivalvekolledžisse algas esimene proov. Õhtupoolikul sättisime end vormidesse ja suundusime Alevi kalmistule, kus süütasime küünlad langenute haudadele ja saime uusi teadmisi Amandus Adamsoni loodud Vabadussõja monumendist. Päev kulmineerus pärgade asetamise prooviga ja peaprooviga, mis aitas paika seada kõik liikumised järgmiseks päevaks.

Esmaspäeva hommik Paikusel oli täis sagimist – igal pool sättis keegi midagi: orkester valmistus minekuks, koridori oli kerkinud ajutine juuksurisalong ning kõikjal märkas erinevaid pidulikke vorme. Päev algas piduliku lipuheiskamisega Pärnu Iseseisvuse väljakul. Ilm oli kaunis ja rahvast palju – uhke oli seista tuletoojate reas ja laulda hümni koos kooriga.

Seejärel suundusime Alevi kalmistule, kus süüdati võidutuli – sel aastal sümboolselt ühendatud muinastulest ja mälestustulest. Järgnes pärgade asetamise tseremoonia, mille järel anti tuletoojatele üle medalid ja tunnistused – meie panust tunnustasid kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo ja kaitseminister Hanno Pevkur.

Kui au oli osaks saanud, oli aeg liikuda paraadile. Rahvast oli palju ja meeleolu pidulik. Seisin oma kohal, meenutades mullust paraadi Viljandis ja tundsin taas seda erutust, mis enne etteliikumist tekib. Enne teele asumist vahetasime kaasteelistega julgustavad sõnad, ning torupillimängu saatel alustasime liikumist. Võrumaa asus rivis viimaste seas, mis andis meile võimaluse jälgida ka teiste maakondade tuletoojate teekonda.

Lõpuks oli meie kord – võtsime oma tule vastu ning marssisime paraadiplatsilt minema pealtvaatajate aplausi ja lehvituste saatel. Edasi liikusime kiiresti autode juurde, paigutasime võidutule tormilaternasse ja suundusime tagasi Võrumaale. Teekond möödus kiiresti ja lõbusalt – kaaslane nagu Indrek muudab iga kilomeetri mõnusamaks. Vana-Antslas vahetasime sõiduki ja kohtusime motomeestega, kes saatsid meid Antslasse. Linna piiril liitusid meiega ratsaüksuse hobused ning liikusime pidulikult Antslasse, kus meid ja võidutuld juba oodati. Seal süütasime väikese tuleaseme ning jagasime tuld kõigile soovijatele.

Kokkuvõttes olid need kaks päeva täis uhkust, rõõmu ja tänutunnet. Meile usaldatud ülesanne ning kõik kaasteelised tegid sellest kogemusest tõeliselt erilise mälestuse.