Linnas kogunenud reisiseltskonna n.ö. õige stardipauk sai alguse Kihelkonnalt, kus osa seltskonnast suundus Kuusnõmmele, et Vilsandi poole jalgsi läbi mere minna ja teine osa Papissaare sadama kaudu mootorpaadiga. Ei ole muidugi raske ära arvata, kes kiiremini jõudis, sest paadisõit kestis vaid kena 10 minutit ja mugavast paadist jäi väikeses Vikati sadamas ainult maha astuda. Müts maha aga nende vaprate naiste ees, kes läbi mere Vilsandile astusid! Ja olgu ette ruttavalt öeldud - läksid tagasi ka.
Otse loomulikult ei saanud meiegi seltskond Vilsandil hakkama ilma Tätteteta, kuid sedakorda oli võõrustajaks ja perenaiseks meie toredate tegemiste tarbeks saarevaht Margit isiklikult, kes samuti Kuressaare I jaoskonna ridadesse kuulub. Juba sadamakail, oma malbe naeratusega vastas olnud Margit, pakkis meid koos oma kodinatega pinkidega varustatud autokasti ja sõit Hannuse talu poole võis alata. Tema lahkel loal veetsime pererahva arvukates majakestes oma öö ja talupojalikult stiilse pika laua taga kõik oma söömaajad. Rääkimata sellest, kui mõnus oli neil üürikestel puhkehetkedel, mis pikkadest matkadest üle jäid, lihtsalt õue peal päikese käes jalgu sirutada ja linnamelust eemal olla.
Esimesel päeval vallutati vaatetorn, mille otsa julgemad ka ronisid ja julgete naiste puudust meie jaoskonnas mõistagi pole. Matkarada viis meid kadakast mereäärt pidi mööda sellistest naljakatest „aukudest“ nagu Angerjaauk, Aleauk ja Kõrkaauk. Ära sai proovitud Vilsandi merevesi ja ujutud saare kõige läänepoolsemas küljes, samuti üle vaadatud Vilsandi tuletorn ja endise Vilsandi merepäästejaama Päästepaadikuur. Paljuski olid matkamisel abiks RMK matkarajad ja saarel spetsiaalselt ära märgistatud tähised.
Õhtusöök valmis meisterlike välikokkade käe all ja ära said proovitud ka sellised peened road nagu siiakalaleivad ja karamelliseeritud sibularõngad. Igatahes võimaldas hästi puhatud öö ja toekas söök ette võtta ka teise pika matka, mis viis meid järgmisel päeval Tagaranna kanti ja võimaldas ära näha ääretult kivise põhjapoolse rannikuala. Kinnitust sai ka teadmine Vilsandi kui rikkaliku linnuriigi koha pealt, sest peod luigesulgi täis ja imeline vaade lindudega pikitud rahulikule merele ei unune tükiks ajaks. Oli tunne, nagu aeg oleks seisma jäänud ja vaikuski oli kõrvadele valus. Just sellist tunnet on linnainimestele aeg-ajalt väga vaja.
Kahe toimeka päeva jooksul veendusime, kui erilise looduse - omapärase maastiku ja taime-loomamaailmaga võib olla üks väikene saar. Ja nii imelik, kui see ka pole, ei jõudnud me, vaatamata väiksusele, siiski vallutada kogu Vilsandit. Mõttesse tulid plaanid järgmistele matkadele, et juurde õppida saarel toimetulekut. Sest suur osa meist tunnistas end kompassi kasutamisel veel mitte väga osavaks. Ja tahtsime ka talvetingimustes end saarel proovile panna. Loodetavasti ootavad meie jaoskonda ees edaspidigi selle imepärase saare vallutusretked.