Vigalal pole viga - võimas ajalugu ja vilgas elu hoopiski

Vaprad naiskodukaitsjad trotsisid sügise alguse jahedat ilma ja startisid Märjamaalt Vigala poole. Vigalas oli meid tervitamas sealne rahvamaja juhataja Astra Põlma ja giidiks Reet Nurges. Esmalt tutvusime giidi põnevate lugude saatel Vigala uhkeima hoonega – Vana-Vigala mõisa peamajaga ning kuulsa aadlisuguvõsa von Uexküllide looga. Klassitsistlikus stiilis kahekordne paekivist mõisa härrastemaja valmis aastatel 1772-1775. Giidi värvikate lugude ja seintele pandud omaaegsete fotode taustal tekkis täiesti ettekujutus mõisa kunagisest hiilgusest ja uhkest elust. 1905. aasta revolutsioonikeerises panid talupojad mõisa põlema; tules hävis hindamatu hulk raamatuid, kunstiteoseid ja dokumente. Kes veel ei ole näinud filmi „Jõulud Vigalas“ (1980), siis selle filmi kaudu saab kunstilise sissevaate tolle aja murrangulistesse sündmustesse. Tulest jäid aga puutumata siin asuvad Eesti vanimad kunstimälestised - kaks antiikset bareljeefi III sajandist e.m.a, mille Vigala mõisnik 1827. aastal Vesuuvi tuha alla mattunud Pompeji linna väljakaevamistelt kaasa oli toonud.

Mõis taastati enam-vähem esialgsel kujul 1914. aastaks. Eesti Vabariigi maareformi käigus võõrandati mõis 1919. aastal von Uexküllidelt, kelle valduses oli see olnud seitse sajandit. Sellest ajast alates on mõis kasutusel olnud koolina – algul põllutöökool, siis algkool, alates 1994. aastast kuni tänapäevani põhikool.

Reeda juhatusel jalutasime läbi Vana-Vigala mõisa uhkuseks olnud pargi, kus Kasari jõe kaldal 9 hektaril kasvab ligi 100 erinevat puu- ja põõsaliiki, nende seas ka mitmesuguseid haruldusi, nagu näiteks mandzuuria, araalia ja ajaani kuusk, puukägistaja jne. Võimsad lehisealleed Teenuse ja Kivi-Vigala suunas ilmestavad siinset piirkonda. Kummastav on mõelda, kui üürike on tegelikult inimelu looduse kõrval -  need uhked suured puud on siin kasvanud mõned juba sajandeid enne meid ja püsivad ka sajandeid peale meid. Huvitav oli kuulda, et Vigala savine pinnas on lehisele, mis muidu Eestis iseenesest ei kasva, üsnagi soodne. Isegi nii soodne, et siinsed lehised on andnud ka suisa looduslikku järelkasvu.

Kas teie teate, miks pargi põhjapiiril olevat paekivimüüri Näljamüüriks kutsutakse? Või mispärast on Hirvepargi jõesaarel 13 üksteise otsa laotud veskikivi? Miks nimetatakse mõisapargi kõige alumist tiiki Pärlitiigiks? Ja üks hämmastavamaid asju - kuidas sai päriselt juhtuda nii, et praegusele mõisahoonele eelnenud härrastemaja 1772. aastal paari päevaga jõepõhja vajus? Vastuseid kõigile neile küsimustele ja palju muudki põhjalikku ja põnevat saime kuulda oma giidilt Reedalt, kes on Uexküllide suguvõsa esindajatega ühenduses olnud juba ligi 30 aastat ja ühtlasi ka nende ametlik esindaja ja asjaajaja siinmail.

Vigala on tuntud veel paljude asjade poolest; tänu Mattias Johann Eisenile on selle kandi ajalugu ja rahvapärimus eriti hästi talletatud. Kes poleks kuulnud võimsa väega teadjamehest ja ravitsejast Vigala Sassist? Saime kallistada Sassi istutatud tammepuid ja tema loitsukivi juures tegime ka meie peatuse. Sinna kivi juurde ja lähedalasuvasse jõkke on ka Sassi tuhk puistatud. Teispool jõge paistis Hiieorg, kus jõekäänakus avarama koha peal tekib talviti väga eriline loodusnähtus – pöörlev jääketas, mida inimesed lähemalt ja kaugemalt uudistamas käima on hakanud.

Vigala on põnev sellepoolest, et ühelt poolt on seal sajandite jagu ajalugu, teisalt aga ka uudsust ja innovatsiooni Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli näol.  Põhjaliku ringkäigu ja ülevaate selle kooli mitmekülgsetest erialadest saime tänu Liesel Veskimägile. Sepikojas saime ka ise käed külge panna ja endale mündi lüüa. Ei imesta, kui ka meie seltskonnast pärast seda mõnele õppimise ja enesetäiendamise pisik külge hakkas, sest Vigalas on erialade valikut igasugust ja elukestvat õppimist loetakse tänapäeval pigem juba normiks.

Meie programm mõisas ja koolis oli niivõrd põnev ja põhjalik, et rahvamajasse jõudsime üsna põgusalt; Hirvepark ning Kesk- ja Kivi-Vigala suund jääb aga hoopis järgmiseks korraks. Selles igatahes veendusime küll, et Vigalas on veel palju avastamist ja tasub tulla teinekordki. Lisaks lehistele tundub, et siinne pinnas võiks olla ka soodne kasvulava ka uue Naiskodukaitse jaoskonna rajamiseks. Mõtted selles suunas igatahes juba liiguvad.