Velli Ehasalu - naine nagu orkester

Olgu tegu avalike suhete valdkonnaga, kodutütarde ja naiskodukaitsjate koostöö arendamisega või koostöö arendamisega väljaspool organisatsiooni, ringkonna liikmete õpetamisega baasväljaõppel, ajaloo talletamisega, võistlustel ringkonna esindamisega – alati on Velli panustamas. Lihtsam on üles loetleda neid üritusi, kus Velli osalenud ei ole, kui neid, millel osales või panustas. Naine nagu tõeline orkester!

Kuidas ja millal sai sinust naiskodukaitsja? Miks otsustasid üldse vabatahtliku riigikaitsega ühineda?

Minu liitumine Kaitseliiduga ei olnud algselt üldse teadlik suund vabatahtliku riigikaitsega ühineda. Ja tol hetkel ei teadnud ma mitte kui midagi Naiskodukaitsest – poln’d kuulnudki. Õppisin sel ajal pedas ja ühika kaaslased rääkisid, millistes laagrites nad lapsena käisid ja kui palju seal nalja sai. Ma ei hakka sulle heietama oma keerulisest lapsepõlvest, aga tundus, et viimane aeg oleks omale ka lapsepõlv saada.

Järgmisel päeval astusin staabi uksest sisse ja teatasin, et ma kavatsen nüüd nende organisatsiooniga liituda ja esimesse laagrisse minna. Korrapidaja oli sellisest otsekohesusest suht tumm ega osanud suurt midagi kosta. Suunas mu kohmetunult noorteinstruktori juurde edasi. Olin siis üsna värskelt 18, aasta siis oli 1999. Laagritesse võeti mind kohe, aga vanuse tõttu pandi juba kasvatajaks – juhendajaks; vahva oli sellegipoolest.

Ametlikku vastuvõtmise aega ma ei tea siiani, sest tol ajal oli selle paberimajandusega, nagu oli – paljud meist käisid vabatahtlikuna väljas, kuigi polnud Kaitseliidu hingekirjas. Teadlik tegevus riigikaitsjana tuli mitmeid aastaid hiljem. Seega ma võin väita, et ma ei ühinenud Kaitseliiduga huvist riigikaitse vastu, vaid huvi riigikaitse vastu kujunes Kaitseliidus olles. Aga see pole ainus asi, mis mu elus tagurpidi on käinud…

Kuidas on sinu karjäär selles organisatsioonis kulgenud?

Alustasin kasvatajana laagrites ja vahel kokkasin suuremaid üritusi ja õppuseid, sekka mõned lasketreeningud ja võistlused – tegemist oli palju, aga valdkonniti oli Naiskodukaitse tegevus üsna kitsas, spetsialiseerumised ja tegevuste laienemised tulid hiljem. Peale esimest hurraad tekkis sisse paus, jäin lapsega koju.

Kui mu mälu mind ei peta, siis olin tagasi aastal 2004.

2007 valiti mind Rakvere jaoskonna aseesinaiseks, ametiajaga kolm aastat. Seejärel olin nõus ühe lisa- aasta tegutsema. Enne seda olin aasta olnud Rakvere jaoskonna juhatuse liige.

Aastast 2011 olen ringkonna juhatuse liige. Sama aasta sügisest sai ringkonnale loodud ka erialagrupid. Valimiste tulemusena olen juhi abi kahes grupis: sport ja avalikud suhted – need on ka hetkel minu huvide eelistused Naiskodukaitses. Lisaks osalen kultuuri-, side ja staabi ning formeerimisgrupi töös.

Kuidas on ringkond läbi ajaloo sinu arvates muutunud?

Viimastel aastatel on areng olnud silmaga nähtav, kuna infot liigub oluliselt rohkem. Kahju, et on liikmeid, kes selle vajadusest aru ei saa, ja töötatakse vastu. Veel kurvem, kui sellist meelestatust esineb juhtivate hulgas.

Kuna meil on tegemist vabatahtlikega, siis on ka oluline, et me suudame liikmeid hallata, sest kedagi ei seo siin ühegi kohustusliku lepingu täitmine. Selles osas on kaasa aidanud erialagruppide ja väiksemate jaoskondade loomine. Rakvere jaoskond oli veel mõned aastad tagasi nii suur, et polnud võimalik poolte liikmete nimesidki meelde jätta. See tingib olukorra, kus keegi ei tunne kedagi, ei teki ühtekuuluvustunnet ega koostööd.

Kui jaoskond on kõige madalam üksus või koosseis struktuuris, siis pole mõistlik, et sinna kuulub 80 inimest, keda kõiki peab üks vaene (vabatahtlik!) juht haldama ja motiveerima. Sellises “inimkarjas” hajub vastutus organisatsiooni eesmärkide täitmise ees ja passiivsus võtab maad.

Paari viimase aasta jooksul on kaugematesse maakonna nurkadesse tekkinud Rakvere jaoskonna liikmetest kaks väiksemat jaoskonda – igati positiivne, mu meelest. Samuti on erialagruppide moodustamine jaganud ühiste huvidega naiskodukaitsjad ühte punti, mis tähendab, et ringkonna üldine meililist on saanud puhtamaks – huvigruppe puudutav info on koondunud konkreetsetele liikmetele, vastutus üritustel osaleda ja kirjadele vastata on grupisiseselt jällegi suurem.

Sind on valitud vabatahtlikuks juhiks nii jaoskonna kui ringkonna tasandil, mis näitab usaldust. Mis on su tugevad küljed juhtimises, mida erinevatel ametipostidel ringkonna hüvanguks rakendad?

Usaldus on suhteline ja esineb teatud liikmete hulgas, ma tunnen ka päris palju vastutöötamist. Aga ma lohutan ennast sellega, et edukas ehitab vundamendi kividest, millega teda loobitakse.

Ma arvan, et lõhestatus on tingitud sellest, et tegemist on siiski naistega. Ma olen pigem mehelik tüüp, püüan olla võimalikult õiglane, ratsionaalne ja vastutustundlik. Mulle ei meeldi, kui minnakse kaasa emotsioonide ja kuulujuttudega, aetakse asju onupojapoliitika ja isikliku meeldivuse pinnalt, nagu see eriti naiste seltskonnas tihti käib.

Ma tahan näha, et juhil on selgroogu, ta jääb enesekindlaks ja väärikaks ning ütleb õigel ajal: “Stop! Räägime asjast!” Kuna ma neid omadusi hindan, siis püüan võimalikult palju ka ise seda järgida.

Milline on hea vabatahtlike juht? Millised on need oskused või omadused, mis heal juhil sinu arvates kindlasti olemas peavad olema?

Heal vabatahtlikul juhil peavad olema samasugused oskused ja omadused nagu heal juhil üldiselt. Lihtsalt vabatahtlikul peab lisaks veel mitu kilo motivatsiooni olema, sest teda ei premeerita palgaga, tema sotsiaal- majanduslik toimetulek ei sõltu oma kohustuste täitmisest. Jääb ainult üle korrata – juht peab olema õiglane, ratsionaalne ja vastutustundlik.

Üks asi veel, mida ma pean oluliseks vabatahtliku töö juures on see, et juht annaks lihtliikmetele võimaluse tegutsemiseks. Kurb on kuulata, kui mõni liige on soovinud milleski osaleda, aga ütleb, et juht pani veto, kuna see olevat tema rida. Mu meelest tuleb juhil siinkohal endale aru anda, et vabatahtlike osalemine neile meelepärastel üritustel ja õppustel on üks väheseid võimalusi neid motiveerida. Sellisel juhul on juht kindlasti see, kes taandab oma osaluse.

Millised on, toetudes sinu kogemustele, Viru ringkonna mured ja raskused?

Ma usun, et peamised mured on ühesugused igas ringkonnas: liikmete passiivsus ja madal motiveeritus, varustuse probleemid ja kodutütarde vähene üleminek Naiskodukaitsesse.

Muret teeb ka ringkonnasisene lõhestumine – olgem ausad, see on olemas. Kuigi mulle tundub, et organisatsioon on piisavalt suur, et igal ühel oleks ruumi tegutsemiseks ja kellegi panust siin ei tohiks võtta ega rünnata isiklikult. Iga liikme tegevus peaks teiste oma täiendama, mitte takistama ja motivatsiooni vähendama.

Mida plaanid teisel aastal ringkonna juhatuse liikmena kindlasti ära teha ja millistele külgedele ringkonna arengus erilist rõhku panna?

Spetsiaalselt teiseks aastaks ei ole ma eesmärke seadnud. Mul oli kaks peamist eesmärki ringkonna juhatusse jõudes: esiteks tahtsin, et erialagrupid saaksid ükskord loodud ja teiseks tahtsin näha, miks asjad ei edene, mis on juhtimises vajaka. Pärast mitmeaastast ootamist said erialagrupid 2011 septembris loodud. Samuti nägin juba esimese aasta jooksul kõrvalt, milline on ringkonna juhtimine – selles osas on kõvasti arenguruumi, süsteemsuse puudumine ja üle- jala- laskmine oli kohati päris jahmatav. Aga uued ringkonna esinaise valimised olid aasta alguses ära. Teisel ringkonna juhatuse aastal ootan, mis siis ära tehakse. Loodan näha arengut.

Mis naine sa üldse oled? Kuidas aktiivse liikmena mitmel rindel suudad ennast jagada ja kõigele aega leida?

Et mis naine ma olen? – Otsija. Hetkel otsin iseennast ja isiklikku elu. Ma arvan, et ma pole kunagi varem nii palju õppinud, raamatuid ostnud ja ennast muutnud, kui viimase kolme- nelja aasta jooksul. Praegu on mul käsil järjekordne identiteedikriis.

Kõigele aja leidmine on tulnud läbi prioriteetide seadmise ja loomingulisuse. Ma olen üsna palju pidanud viimasel ajal valikuid tegema ja millestki loobuma. Inimesel tuleb endale vahel aru anda, et ööpäev on ainult 24 tundi. Mitme asja ühendamine on samuti aidanud.

Varem sai päris ohtralt suvel (projekti)laagreid ja ühekordseid üritusi korraldatud. Nüüd olen hakanud mõtlema, kuidas saaks mitu asja omavahel ühendada – oleks ajakadu väiksem ja tulemus sama või isegi parem.

Mis on Naiskodukaitses see, mis sind köidab?

Mitmekesisus. Aeg- ajalt olen kaalunud Kaitseliidu ridadesse üleminekut, kuna tunnen, et Kaitseliiduga on koostöö isegi parem kui naiskodukaitsesiseselt. Siiani on see aga ainult  mõtte tasandile jäänud, kuna Naiskodukaitses on lisaks sõjalisele tegevusele võimalus osaleda ka mitmel muul rindel. Naiskodukaitses on lihtsalt see eelis, et saad osa võtta nii Kaitseliidu kui ka Naiskodukaitse tegevustest.

Millised on sinu eredaimad mälestused Viru ringkonnast? (millised õppused või üritused või naljakad juhtumised)?

Adrenaliinisõltlane, nagu ma olen, ei saa kuidagi üle võistlustest. Koormusmatkad on meeldejäävad olnud. Olen nii katkestanud, kolmekesi lõpetanud kui ka täiskoosseisus finišijoont ületanud. Sellel kevadel sai korratud senist parimat tulemust – kolmas koht.

Alati on tore käia Kaitseliidu Koolis, mis pakub väga heal tasemel ja loominguliselt üles ehitatud kursuseid.

Kaitseliit on tegelikult väga suur ja sõbralik organisatsioon, erinevatel üritustel ja koolitustel üle Eesti käies kohtab alati mõnda vana tuttavat ja leiab uusi.

Kuidagi ei saa üle ka meie Pahnimäest. Mu meelest on see Viru maleva parim leid viimaste aastate jooksul. Mitte ainult talgud, mida seal korraldatakse, vaid just see seltskond, kes seal kokku saab ja ühist asja ajab. Tegelikult just see teebki kaitseliidust kaitseliidu – üksmeel ja koostöö. Fännan!