Vastla-spordipäeva lume puudus ei takistanud

Kargel laupäevahommikul, 16. veebruaril 2008 kogunesid paarkümmend sportlikult meelestatud Tallinna naiskodukaitsjat Männiku lasketiirus, et omavahel mõõtu võtta. Ennast olid registreerinud võistkonnad kolmest jaoskonnast, igast nelja liikmega: lääne, akadeemiline ja toompea. Ülejäänud jaoskonnad andsid loobumisvõidu.

Kõige varajasemad kohaletulnud said juba õhkrelvaga tutvust teha. Ning neile lisandus aina uusi huvilisi, kellest mõni polnud varemalt sellist seadet käes hoidnudki.

Peale viimaste võistlejate kohalesaabumist tutvustas spordirühma vanem Pirjo Land päevakava ja võistluse reegleid. Kokku oli plaanis läbi viia neli ala ning hammustamine ja küünistamine polnud lubatud.

Kuna meil olid juba joped seljast heidetud, toimus esimesena laskmisetapp. Tulemuste põhjal võib öelda, et naiskodukaitsjatel on loomupäraselt täpne silm ja kindel käsi, sest võistkondade punktide vahed olid väga väikesed.

Teiseks etapiks oli teatevõistlus nelja alaga. Selleks panid vaprad osalejad ennast soojalt riidesse - kuid ainult niipalju, et ninaots veebruarikuist eredat päikest näeks. Esimene ülesanne oli võistkonnast kaks inimest leida, kes kordamööda rootsi suuski ja kelku mööda võistlustrassi vedama pidid. Kusjuures suusad pidid ikka jalga jääma. Eelnevalt meid hoiatati, et kui lund oleks (rohkem) olnud, siis peaks teine võistleja kelgul raskuseks istuma. Igatahes oli mööda haljendavat muru suusatamine päris suusatamise moodi, kuna robustse välimusega suusad pidasid ja libisesid piisavalt.

Edasi tõttasime telefoniraamatute juurde, mis tuli kinnastatud kätega avada - kõigil see lihtne ülesanne ka õnnestus.

Järgmiseks pidid kolm võistkonna liiget rivis seisma, kusjuures neljas liige pidi neil keedetud muna ühest säärest üles ja teisest alla ajama. Muna ära süüa ei tohtinud ja kohtunikele tagastades pidi see munakujuliseks jääma. Naljakas ja külm kogemus oli. Eriti, kuna ajatav ise ajajat aidata ei tohtinud muudmoodi, kui kõhtu sisse tõmmates ja ennast võimalikult peenikesena näidates.

Viimane ülesanne oli nöörist palmiku punumine ilma otstest lahti laskmata. See kükki-püsti või siis kummarda-püsti harjutus oli päris võhmale võttev - välja arvatud selle võistkonna liikme jaoks, kes kõiki kolme nööri enda käes hoidis. Punktide arvestamisel hindasid kohtunikud ka punutud palmiku kaunidust.

Peale teatevõistlust suundusime karjääri servale, kus pidime liulaskmises mõõtu võtma. Muide, liugu saab ka mööda liiva lasta – eelduseks on libeda kilekoti mahutamine tagumiku ja kareda liiva vahele. Aga kuigi karjääri külg oli järsk, ei õnnestunud erilist hoogu kilekotil istujatel sisse saada. Karjäärijääle jõudes tuli ümber märgi ring teha – ja seal oli küll väga libe. Ning mäest tagasi üles ronimine oli pealtvaatajate jaoks üks põnevamaid kaasaelamise kohti – ergutamisest võis hääle kähedaks hüüda, niivõrd tasavägine finiš tuli.

Viimaseks alaks vastlaspordipäeval oli kõige võhmale võtvam etapp: orienteerumine. Tundus, et enamus meist polnud asimuudiga (ammu) kokku puutunud ja seetõttu korrati kõik kaardi ja kompassiga seotud põhitõed üle. Metsas müttamine oli omaette elamus - kraavist üles ja alla, kompass käes värisemas, silmad päikesepaistes järgmist punkti tähistavat valget paberit puult otsimas. Tundus, et vastupidiselt kogenud kohtuniku soovitusele oli viiest punktist nelja leidmisel rohkem abi vastaste oranzide jopede jälgimisest, kui kompassi ja kaardi keeramisest õigesse suunda.

Lõbusa ja mõnel määral väsitava päeva (kuigi otseselt jõu- ega jooksualasid polnud..) kroonis vahukoorene vastlakukkel ning soe tee. Kõigil spordipäeva läbinutel oli veel pikalt veebruaripäikesest ja värskest õhust põsed punased.

Vastlaspordipäeva traditsiooni peaks jätkama vaatamata sellele, et võistkonnaga olid esindatud ainult pooled Tallinna jaoskondadest. Täname tublisid korraldajaid, sportlikke kaasalööjaid!

Esimesed olid:

Õhkrelv: toompea jsk
Teatevõistlus: lääne jsk
Liu laskmine: akadeemiline
Orienteerumine: lääne jsk

Kokku: 1. lääne, 2.-3. akadeemiline, toompea

Fotod galeriis.