Vändra metsas, Pärnumaal...

Möödunud aastal, kui me esimest korda Vändra Sprindile NKK kahe võistkonnaga registreerusime, oli meie ärevus suur. Tüütasime instruktoreid Rainer Ristimetsa ja Rait Vaenot, et saaks relvaõpet, käisime kuulamas sideõppetunde, harjutasime kodus kõiksugu sõlmi jne. Vaja ei läinud nendest teadmistest võistlusel tookord midagi, sest vahetasime veoauto ratast, saagisime puid sentimeetri täpsusega ja lahendasime hoopis teistsuguseid ülesandeid.

Sel aastal ma ei mõelnudki Vändra Sprindile minekust, kuni Kristiina tõmbas meid käima: „ Noh naised, läheme sama teamiga!“ Eelmise aasta kogemusest järeldasime , et pole mõtet miskit ette valmistada, trassi kestvus vaid 24h, ei saa ju hull olla. Mõeldud, mõeldud – nagu naistele kombeks ja me läksime: Kristiina Sireli, Janeli Ots, Jana Ots ja Krislin Kuuseoks- võistkonnana „NKK KOOS“.

Kuid eeldamine on ämbrite ema ja see tarkus pidas sel korral täiega paika. Asi oli hirmsam kui oskasime oodata - trass kokku kujunes 70 km pikkuseks, ülesanded olid hulga keerukamad, adrenaliinirikkamad ning füüsilist jõudu ja arukust nõudvamad. Kõike seda sooritada kurnatuse ja talvise kliima baasil oli raske, kuid huvitav kogemus.

Start punase raja esimese postkasti (PK) koordinaatidega anti 220012FEB16. PK 1-s saime PK 2 koordinaadid ja siis alles esimese kontrollpunkti (KP) koordinaadid, kus läks stardijooksu aeg lukku- GPS näitas, et läbitud oli 22,2 km ja kõigil meil valutasid selleks hetkes puusa- ja põlveliigesed va Krislinil.

Algas esimese KP ülesanne, mis oli minu jaoks kõige adrenaliinirikkam, hirmufaktori laadne. Raske on seda sõnades kirjeldada: esmalt tuli läbida mõned takistusrajad ja siis tõusta mööda trosse puude latvadesse- trossid olid jääs ja libedad, käte jõul oli vaja ära hoida tagasilibisemist. Kui ma taas maa peale laskunud olin, värisesid hing ja käed adrenaliini ja füüsilise pingutuse laksust.

Järgmine  KP TELK, meie naljanumber, oli öösel pimedas. Ilma igasuguse valgustuseta, gaasimaskid peas pidime püstitama jaotelgi. Gaasimaskides ja pimedas ei näe mitte midagi ning väga ei kuule ka ning maa oli külmunud. Komöödia tulem oli see, et me saime telgi püsti ja sel hetkel kui me teatasime, et valmis- kukkus see koos ahjuga kokku☺ Noh, siin läks nii...

Meie leivanumber oli KP RELVAD. Relvakompotis olid 10-ne relva osad segamini, paari neist me olime varem näinud.  Ainukese võistkonnana suutsime kõik relvad kokku panna. Meie edu saladused olid: varasemad relvaõppetunnid, naiselik loovus, meeskonnatöö ja stoiline rahu. Me ei rapsinud. Selles punktis jätsime me kohtunikele nii meeldejääva mulje, et nad saatsid meile kimbu tulpe autasustamise tseremooniale.

Edukad olime veel KP-s JÕUD, kus pidi tundma Kaitseliidu seaduseid, KP-s MEESKOND, kus pidi meeskonna töö tulemusena joonistuma etteantud pilt ja KP-s SIDE, kus lihtsalt suutsime sideülesande lahendada.

Hävisime KP-s PIONEER, sest me ei tundnud pioneeri valdkonna tingmärke ja KP TÖÖRIIST, kus tuli ära arvata hulgaliselt vanaaegseid tööriistu. Usun, et lõbusat vaheldust me oma loomingulise ja üleväsinud ajude produktsiooniga ikkagi kohtunikele pakkusime.

Üks adrenaliinirohkemaid ülesandeid oli veel KP PAAT- kus tuli neljakesi laskuda väikese kummipaadiga, kogu varustusega mööda kiirevoolulist jõge, mis oli täis taevast langevaid puuoksi ja põhjast turritavaid palke. Mina kaotasin oma mütsi ja Kristiina sai korralikult märjaks.

Ülesanded ülesanneteks- kõige suurem katsumus oli ikkagi trass. Kui poleks olnud Krislinit oma motiveeriva jõuga, kes meil ei lasknud õieti põõsa tagagi käia ja tegi tempot, mis Janelile tähendas pidevat sörkjooksu, siis me poleks kõiki KP-sid läbinud. Trassil olime Krislini peale  tigedad kui herilased, aga täna oleme tänulikud, sest tegime selle ära! 

Tänulikud oleme ka Ain Runinile ja Silver Samsile- mõlemad meie, RaKaR-i võitlejad, kes olid kohtunikeks. Kes teab, see teab, kuidas maitseb Coca-Cola, kui sa oled suuremate pausideta kiirkõnnis läbinud ca 50km ja mida tunneb su hing kui kaasvõitlejad ütlevad „Ma olen kindel, et te suudate lõpuni.“ Ja suutsime, kuigi lõpujooks oli minu jaoks kõige hullem. Üle 8 km pimedas, mööda sirget libedat  maanteeasfalti, kus  ma ei suutnud enam muule mõelda, kui väljakannatamatule põlvevalule ja „et see ei saa iial otsa“. Positiivse üllatusena peatus vahepeal üks auto ja meile pakuti vastlakukleid - oli see miraaž või päriselt? Finišiseerisime 212613FEB16.

Aga otsa see raske võistlusrada sai, sauna ja autasustamisega.

Meie ringkonna naistest osales võistlusel ka sel aastal kaks võistkonda:

„Tuulispask“ koosseisus Rebeka Vahkal, Iiris Prosa, Ranne Kuldmaa, Alar Tamm- II koht

„NKK KOOS“-  III koht.