Välikokad Kotkalennul

tunnistused jagati välja juba suurõppusel Pitkal. Olgu mainitud, et abikäsi nn vanade, kogenud  välikokkade näol oli ka lisaks.  Siin on ühe praktikandi lugu selle huvitavast nädalast.

Veel viimaseid asju kotti pakkides, peret headele tegudele manitsedes ning ilusat nädalat soovides paugatan koduukse enda järelt kinni, et kiirustada Alusse välikoka kursuse praktikale. Olen enda jaoks kõik võimalikud head ja halvad kogemused peas läbi mõelnud ja  meelde tuletanud teoorias  õpitu. Arvan, et olen valmis.

Jõudsime Alusse õhtu enne ametlikku Välikoka praktika algust. Pakkisime asjad lahti ja tutvusime ümbruskonnaga ja juba kohale tulnutega.  Mõttes paigutasin välikööki, tuginedes silme alla jäänud pliitidele ja muudele köögis vajalikele esemetele. Mul oli tahtmine kohe hakata kööki paigutama kuid, teadupärast pole töö jänes, mis eest ära jookseb ning natuke puhates naudid töö tegemist palju rohkem. Niisiis otsustasime magama minna, et hommikul värsked olla.

Meie igapäevane elu meie nädalaks uues kodus nägi välja nagu tavaline päev. Hommikune äratus, pesu, hommikusöök ja tööle minek, restorani “Näljane Kotkas“, ainult selle väikese vahega, et meie äratuskellad ei helise tavaliselt hommikul  4.50 ja meie tööpäev ei lõpe tavaliselt 20.30 või hiljem. Kuid me olime valmis, me oleme alati valmis nagu Naiskodukaitsjatele kohane.

Kuna inimesi oli palju siis jaotati meid kaheks grupiks ja kummalegi  grupile määrati õpetajad, tehti ära ka valik milline grupp valmistab esimese toidukorra. Esimesteks osutus minu grupp ning õpetajaks saime endale Eda.  Meile anti korraldus üles seada köök, mis nagu hiljem selgus sai veel  ümber paigutatud. Eks ikka selleks, et omal mugavam oleks. kõik praktikandid said kordamööda peakoka ametit proovida. Et järgida vanu traditsioone ei antud vanadele välikokkadele võimalust olla peakokk.  Algul kartsin väga, sest minult oodatakse, et ma võtaks kiirelt õigeid otsuseid vastu. Kartsin, et miskit ebaõnnestub või kas ma saan hakkama. Kuid õnneks ei juhtunud meil köögis midagi, mis oleks nõudnud kiiret sekkumist või otsustamist. Kuigi ilm ei olnud kiita oli minu köögikatade gruppi sattunud sellised naised, kelle naljad ja teadlik tegutsemine mõtted külmalt eemale peletas ning tuju rõõmsaks tegid. Et oma lugu väga ilusake mitte rääkida, otsustasin, et kirjutan ka sellest mis meil oma arust nihu läks. Nimelt keesid meil makaronid üle kuna meie naljadel juhtus, et ei olnud piire ning katlakütja osutus liiga agaraks. Saime targemaks selle võrra, et edaspidi hoiame suuremad naljad väljaspool kööki rääkimiseks ja katlaid köetakse ettevaatlikumalt. Noh, nalja tegime me köögis ikka kuid tagasihoidlikumalt. Sain selgeks nipi kuidas ülekeemist vältida, ilma tule vähendamiseta. Alati peale meie toidukordasid kogunesime me koosolekule kus arutasime kuidas meil läks, tavaliselt läks meil hästi ja ka õpetaja head sõnad kinnitasid meie edu.

Nädala keskpaik pidi olema kõige hullem aeg, kuna kardeti, et inimesed hakkavad murduma ning selle tagajärjel on ka tülid ja vead  kerged tekkima, kuid õnneks ei juhtunud meil olema selliseid inimesi, kes kergelt murduks või kergekäeliselt vigu teeks. Lõppude lõpuks olime me üks tiim, kus kõik olid kõigile abiks ja toeks.

Kui küsida, et mida ma kõige rohkem kartsin või mida meie kõige rohkem kartsime siis ütleksin, et kõige hirmutavam oli mõte sellest, et nädala teisel poolel tuli toitlustada ligi 800-t võitlejat. Peast käis läbi mõte, et kas me peame tõesti nii vähese tööjõuga (5 naisega) 800-le inimesele süüa valmistama-otsast lõpuni? Õnneks ei pidanud me seda tegema vaid oma grupiga vaid meid liideti teise grupiga ning me tulime ilusti toime. Ja nii paljudele inimestele tuli valmistada vaid üks toidukord otsast lõpuni. Sellele lisaks sai pakitud kuivtoidu pakid kaheks ja üheks toidukorraks.

Ma pole senini midagi öelnud õpetajate kohta, kuid teadke, et nad ei ole kurjad ja ainult halba nägevad, vaid olid igati toredad inimesed ning alati valmis meile appi tõttama kui vaja. Aitäh neile kiituste ja abi eest.

Ernest Hemingway on öelnud: Enne, kui tegutsed, kuula. Enne, kui reageerid, mõtle. Enne, kui kritiseerid, oota. Enne, kui lõpetad, proovi.

Meie läksime, vaatamata võib-olla soovile koju jääda. Me tegime oma tööd soovides parimat. Me nähes vigu, ei kritiseerinud vaid aitasime. Me läksime mõttega, et ainult proovime, kuid saime kogemuse võrra rikkamaks ja paljude näpunäidete võrra targemaks. Jah,  meil kellelgi ei olnud kerge, kuid nagu ennistki ütlesin olime me lõppude lõpuks üks tiim, kus kõik olid kõigile abiks ja toeks. Ja täna kogu Kotkalennu nädalale tagasi vaadates olen kindel, et teeksin seda ikka ja jälle uuesti. Arvan, et selline parasjagu pinget, kuid ka nalja pakkuv  kogemus arendas kõiki välikokkasid igati ja ehk peabki nii olema, et kui sul on raske- järelikult liigud õiges suunas. Aitäh kõigile asjaosalistele vahva nädala eest.