Uute kogemuste ja enda proovilepanemise patrullvõistlus – Liilia retk 2023

Ühel hetkel otsustasid kolm Vändra jaoskonna naiskodukaitsjat - Leiu Lepik, Aire Retsnik ja Airin Laasma, et tahaksid end proovile panna ühe omanäolise patrullvõistluse korraldamisega. Võistluse nimi tuli ühe naiskodukaitsja elukaaslase ettepanekul, kes soovitas nimeks panna midagi, mis iseloomustab või sümboliseerib Naiskodukaitset. Korraldajatel olid terve planeerimise protsessi ja võistluse toimumise aja toeks abivalmid Kaitseliidu liikmed, kellele sai iga kell loota ja vajadusel helistada. Kindlasti ei oleks see patrullvõistlus saanud toimuda, kui poleks olnud teisigi erinevaid abilisi - Vändra kodutütred, Politsei- ja Piirivalveameti veepääste mehed, Pärnumaa ringkonna naiskodukaitsjad, kaitseliitlased ja pereliikmed, kes panustasid kontrollpunktides.

Eesmärk oli luua Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonda selline patrullvõistlus, mis annaks uutele liikmetele võimaluse end võistlustingimustes proovile panna. Võistluste korraldajatele oli teada, et paljud uued liikmed on soovinud patrullvõistlustel osaleda, aga nende hirmud hakkamasaamise ees ei olnud lasknud neil seni seda sammu astuda. Sellega seoses otsustati, et tuleb teha selline võistlus, mis kätkeks endas erinevaid patrullvõistluste elemente. Mõte oli ju selles, et naised saaksid aimu, milline on üks patrullvõistlus. Kuna korraldajatel oli endil mõnel patrullvõistlustel käimise ja Ernakese kaaskorraldamise kogemus, siis nendele teadmistele toetudes üritati luua võimalikult üheselt mõistetav patrullvõistlus.

Kokku registreeris end Liilia retkele 7 võistkonda, mille seas oli üks kodutütarde võistkond ja külalisvõistkond Sakalast. Korraldajate palvel asus rajale ka nö 0-tiim, kes punktiarvestuses ei osalenud, aga kelle eesmärk oli tagada arusaadavamad tingimused kontrollpunktides. Patrullvõistlusest endast veidi rääkides tasub välja tuua, et esimesel päeval liikusid võistlejad kindla ajatabeli alusel, sest just paljudel võistlustel on oluline jõuda etteantud ajaks kontrollpunkti. Lisaks tuli hoiduda suurematest teedest, et vastutegevusega mitte kokku juhtuda. Võistleja Pille, kes vastutegevust kohe raja algul eemalt nägi, imestas, et „küll need tundusid pikkade jalgadega poisid“. Ühesõnaga vastutegevus oli selline, kellega ei tahtnud ükski võistkond kohtuda. Võistkonna „Teod jääl” liige Õnneli kirjeldas enda kogemust samuti, et just vastutegevuse olemasolu tõttu pidev valvelolek andis selle õige elamuse. Korraldajate arvates oleks mööda teid kõndides ja ilma vastutegevuse piiramiseta see üks üksluine patrullvõistlus olnud. Adrenaliin annab juba füüsiliselt ja vaimselt väsinud kehale uue energia.

Sooritatavate ülesannete eesmärk oli panna proovile naiskodukaitsjate baasteadmised ning üleüldised oskused looduses hakkama saamisel. Lisaks oli vaja ülesannete lahendamisel nutikust ja meeskonnatööd. Nagu igale patrullvõistlusele kohane, ei puudunud ka sellelt võistluselt meditsiini-ülesanne, visati täpsuse peale lahingvarustuses petangikuule, täpsust sai veel visata krõpsuga takjapalliga, lasta vibuga, visata tennisepalliga läbi suurima summa andva augu ning lasta õhupüssi. Võistlejad said teha võimalikult nutikal viisil lõkke, et maksimaalselt kiiresti põletada läbi etteantud nöör. Toitlustus-teemasid puudutades tuli koorida kindla vahemiku pikkune koor õuna küljest ning kloppida muna vahtu nii, et see kausi ümber pööramisel võistlejale pähe ei kukuks.

Ühe ülesandena tuli pildi järgi tuvastada tuntud isikuid ning nende ameteid või auastmeid. Esimese päeva lõppedes kohtusid kõik võistlejad ööbimispunktis, kus sai soovi korral minna magama telkmantli alla või jagada teise võistkonnaga jaotelki. Kõik võistlejad valisid pigem sooja telgi, kuna ilmataat oli korraldajate ja võistlejate „rõõmuks“ just vahetult enne lumesaju ja krõbeda tuule saatnud. Võistleja Õnneli sõnul oli lumi nende võistkonnale just kindlustunde andjaks, kuna tänu lumme kõnnitud radadele teadsid nad, et on õigel teel. Öösel said võistlejad luurata vastase maha jäetud sõidukit, kus tuli leida võimalikult palju infot, et anda võimalikult täpsed vastused järgmisel päeval antavatele küsimustele.

Teise päeva hommik algas hommikuhäirega, kus võistlejatele anti 15 minutit, mille jooksul tuli ööbimispaigalt kiiremas korras lahkuda. Korraldajate eesmärk oli näidata võistlejatele, et kogu aeg peab valmis olema üllatusteks. Ühe võistleja Marje sõnul ei olnud ta selliseks üllatuseks valmis: ”Ma olin kuri kui porikärbes, kuna olin hommikuks just endale kõik asjad ilusti laiali laotanud, et võimalikult mõnus oleks tõusta. Priimus valmis, et hea turgutav kohv teha”. Hiljem uuesti rajal olles võistkonnaliikmetega arutledes mõistsid nad, et selles ongi ju tegelikult asja võlu. Keegi ei keelanud ju neil laagriplatsilt veidi eemal olles endale kohvi ja süüa teha. Teisel päeval liikusid võistlejad kontrollpunktidesse ajaakende alusel. Punktidesse jõudes pidi end registreerima ja vastavalt sellele järjekorrale saadi ülesannet sooritama asuda. Siis said võistkonnad endale sobiva tempo trassi läbimiseks valida.

Teisele päevale oli jäetud kolm kontrollpunkti. Võistlejate üheks lemmikuks oli veetakistus. Võistleja Pille kirjeldas seda punkti nii: „See oli üks adrenaliinirikas kiire ülesanne“. Punkti eesmärk oli tuua kummipaadiga vastaskaldalt täispuhutud õhupall. Võistlejate otsustada jäi, kas lähevad paati kogu võistkonnaga või lähtuvad juhendis toodud minimaalselt kahest liikmest. Teiseks kontrollpunktiks oli miinivälja ületamine, mis võistlejate sõnul oli samuti hästi huvitavalt üles ehitatud. Kontrollpunkti kohtunikud olid palju vaeva näinud ja traate ning „petekaid” võistlejate jaoks tekitanud. Viimaseks pingutuseks oli lõpujooks, kus tuli oma jõuvarud kokku võtta ja joosta, roomata, suuri rehve slaalomis puude vahel veeretada ning ronida nii, kuidas keha veel kannatas. Mis kõige olulisem, kõik võistkonnad jõudsid lõppu välja ja said kogemuse võrra rikkamaks.

Pille kirjeldas enda kogemust: ”Liilia retkest osavõtmine andis juurde teadmisi ning oskusi, et end täiendada vajalikes valdkondades. Samas tagasisidestas juba olemasolevat ning tõestas, et me oleme patrullvõistluse jaoks nii füüsiliselt kui ka vaimselt valmis“. See oli ka korraldajate eesmärk, anda julgust neile võistlejatele, kes seda muidu ilmselt poleks teinud. Eks korraldajad said samuti ühe vinge kogemuse võrra rikkamaks. Koostöö, teineteise mõistmine, täiendamine ning aitamine toimus täpselt nii, nagu ühe patrullvõistluse korraldamise puhul peaks. Esimese Liilia retke võitjateks kuulutati võistkond „Puusalt”, mille koosseisu kuulusid: Marje Arumäe, Kristiina Sireli, Janeli Ots ja Tiina Kadak. Kuna patrullvõistluse tagasiside oli igati positiivne ja toetav ning tehti ettepanek, et selline patrullvõistlus võiks jääda traditsiooniks, siis selleks see ilmselt saab. Lihvitakse veel väikeseid puudujääke ja õppimiskohti ning siis - kohtumiseni Liilia retkel 2024!