Uued dimensioonid kolme ringkonna staabiassistentide õppusel

”Harjutatud tegevused: side vastuvõtmine, side edastamine, paanika külvamine, segadusse sattumine, segaduste lahendamine,“ jätkab omakorda Liina Karotamm Raplast. „Ägedad hetked olidki need, kus tuli mingis olukorras hakkama saada või reageerida ja enesele üllatuslikult tulid kõik vajalikud teadmised või oskused ajusoppidest lagedale,“ võtab kokku Maire-Anu-Liis Oidsalu. Need naised räägivad kõik ühest väljakutseid pakkunud nädalavahetusest, mil Pahklas leidis aset Harju, Tallinna ja Rapla ringkondade staabiassistentide väljaõppelaager.

Hämardub. Astun mööda libedat metsarada, peas plaan. Lähenen laigulistele naistele sõbraliku jutuga, et ajakirjanik või nii. Saadeti lugu tegema. Jah, saan aru, et laagrisse kohe ei saa, aga väga tahaks kohe vetsu minna. Naised on just valmis saanud ägeda välikäimla ja koos saatjaga asun sinnapoole teele. „Kas teil on siin kolmnurklaager või mis? Juhtimispunkt on seal selles masinas, jah? Mmm… aga kus relvad on?,“ hakkan ääriveeri ülesannet täitma. „Ei ole kolmnurklaager…,“ läheb eesastuv saatja märkamatult liimile.

Terve hulk osalejaid, uuematel staabiassistentidel selja taga vaid loetud tunnid teooriaõpet, vanematel juba aastatepikkune kogemus, said põneva ja mitmeplaanilise õppuse osaliseks. Õppuse keskmeks on juhtimispunkt, kuhu kogu liikuv info koondub. Samas toimub jao- ja rühma tasandil info liigutamine ning plaanis oli ka puhkus. Seda viimast loeti küll nappide tundidega. Eili: „38h jooksul kaks tundi und! Hommikul kell seitse, kui olin juba 25h üleval olnud ja just pidi algama minu neljatunnine puhkuseaeg, sadas sisse nii alt-üles kui ülalt-alla sidet ja samas korraldati telgile granaadirünnak. Vaat püüa siis paugupealt prioriteetide nimekiri paika saada ja samal ajal veel vahetust üle anda! Isegi kolme liikme peale kahanes analüütilise mõtlemise võime kasutamise oskus miinimumini ja mehaaniline käsutäitmine, mis tegelikult meie vastu töötas, kippus sisse tulema. Viimased sõnad enne uinumist kaaslastele olid “Saatke JuP-I kodeerimata kiirteade “granaadirünnak, 1 WIA, ülejäänud KIA sh parameedik (loe: üks vigastatud, ülejäänud hukkunud)””. See oleks kohe REPide (raportite) laviini vist peatanud?“

Väljaõppe üks oluline etapp on loomulikult töö juhtimispunktis. Neli naist, neli konkreetset tegevust. Kaart, traatside, raadiojaam, arvuti. „Tegelikult juhtimispunktis istumine ja sisse tuleva info koordineerimine oli täitsa konti mööda töö. Kui sai ka nõu küsida ja tagasisidet selles osas, kas olen õigel teel, oli tunne väga hea,“ sõnab Liina. Maire-Anu-Liis: „Mina sain sellelt õppuselt enesekindlust ja julgust – julgust minna vajadusel reaalsele õppusele staabiassistendiks. Mul on paberite järgi nö staaži küll paar aastat, kuid päriselt ei ole ma õppustel käinud.“ Eili sõnab, et näiteks traatside vedamine oli tema kui uue jaoks esmakordne kogemus. Vedada sai seda kamba peale lausa mitmeidsadu meetreid. „Me veidi pusisime, aga lahingolukorras – kiiresti, töökindlalt, metsloomade ja vastase eest kaitstuna – seda peaks lausa drillima. See nõuab koordineeritud meeskonnatööd.“

Tagasi naiste juures olen saatjalt küsinud vist kümme küsimust, küll otse, küll kaude. Nüüd tean ma juba, et neid on kolmest ringkonnast, umbkaudu kolmkümmend  ja relvi neil ei ole. „Sõbralikult meelestatud naisterahvas. Ajakirjanik.“ On minu kohta edasi antud raport. „Kohe tuleb keegi vastu ja saad laagrisse,“ ütleb patrullija.

 „Minu jaoks oli see esimene kord metsas käia ja tegelikult ka laiguline vorm selga ajada. Ei saagi aru, kuidas ma esimesed kolm aastat olen saanud sellest ära nihverdada! Nüüd jõudis kohale, mis naiskodukaitsjaks olemine päriselt on! Uus dimensioon või nii. Mõtlen nüüd selle uue dimensiooni üle natuke ja enda üle selles uues dimensioonis,“ võtab Liina kokku. Vähese ajaraami sisse on sel nädalavahetusel surutud palju uut infot ja koostööolukordi, kus kogenumad aitavad algajaid reele. Eili: „Umbes 50 REPi, ca 10 (de)kodeeringut ja 5 uut lahingolukorda! Lausa 2,5 korda oleks surma saanud!!  Lisaks sain 20 korda õppetunni, mis valesti läks! Vaatamata unepuudusele tiksus kuklas pidevalt ka eneseanalüüs – mida, kuidas, miks. See oli pidev vaimne lisakoormus ja selles mõttes hea enda proovilepanek ja ka iseenda kohta uue teadmise omandamine. Sain esimest korda hinnata, kas olen sobiva erialagrupi valinud. Arvake ära, kas olen ja kelle hammas nüüd verel on?“

Sõbralik naisterahvas?! Nüüd ei suuda ma enam muiet varjata ja prahvatan välja. „Vabandust, siin on mu kollane lint. Olgu peale, et koti küljes ja poolenisti selja taga. Olen vastutegevusest! Kogu info õngitsesin juba pissipeatusele minnes välja“. Sellisest üllatusest hoolimata pakutakse mulle väljaõppelaagris siiski toredat ringkäiku ja maitsvat tassikest teed. Siit moraal - ei või usaldada Pahkla metsa all patseerivaid lobeda jutuga sõbralikke naisterahvaid! Jällegi õppetund.

Eili kokkuvõttev filosoofiaminut laagri lõpetuseks: „Lõpmatuseni võib naudinguga jälgida kolme asja – voolavat vett (vihma kallas hoolega), põlevat tuld (jaotelkide ahjudes praksus õdus tuli, …no enamuse ajast) ja töötavat naist (öö läbi, magada saamata). Alles laagrist lahkudes nägime esimest madu meie seas ja nähtud (päris) rästik vastutegevust ei osutanud.“