Ühised väärtused loovad koostöö

Õhtu leidis aset korporatsioon Indla õdusa konvendi ruumides. Idee ühisüritusest tärkas juba möödunud aasta novembris, kui korp! Indla Naiskodukaitsele ettepaneku tegi. Mõte teostus 2. veebruaril, mil Naiskodukaitse kultuurigrupi ja akadeemilise jaoskonna liikmed sammud Tähtvere tänavale seadsid.

Uksel võttis meid vastu oma liige Mirjam, kes mõlemasse organisatsiooni kuulub. Üheskoos alustasime meeleoluka mälumänguga, mida lahendati seganaiskondades. Paar näidet küsmustest, millele vastust nuputasime:

- Kuhu sattus korp! Indla juhatuse laud pärast varade ülevõtmist II maailmasõja ajal?

- 1938. aastal valmistati Orto tehases Naiskodukaitse kümblusseep. Mis märk oli seebil kujutatud?

Samuti ei puudunud teemakohased küsimused küünlapäevast ega Tartu rahust.

Õhtu jätkus filmi vaatamisega. Sel korral oli kavas “Lubadus”, mis rääkis kolme naise loost, kes andsid oma panuse jätku- ja talvesõjas veterinaaria alal, õhuseires ja välilaatsaretis. Film viis vaatajad aega, mil sügav isamaa-armastus väljendus riigi vabaduse esileseadmisega enese elu üle. Tegu oli sõjafilmiga lottade pilgu läbi, täis lootust, hirmude ületamist ning lubaduste täitmist.

Õhtu lõppes konvendituuriga, mille käigus tutvusime korporatsioon Indla ajaloo ning tegemistega. On tore tõdeda, et ühes linnas leidub naisorganisatsioone, kes omavad  ühiseid väärtusi, tihti ka liikmeid, ning tunnevad huvi üksteise käekäigu ning tegemiste vastu.

Veidi ajaloost - kes on Lottad?

Lotta Svärd oli Soomes 1920–1944 tegutsenud naisvabatahtlikest koosnev riigikaitse tugiorganisatsioon, mis loodi toetama kaitseliitusid. Oma nime sai organisatsioon Johan Ludvig Runebergi lugudes 1808-1809 aasta Vene-Rootsi sõja ajal koos mehega rindele läinud Lotta järgi. Sõna “svärd” tuleb rootsi keelest ning on tõlgituna “mõõk”. 1930. aastaks oli Lottasid 60 000 ning 1944. aastaks tõusis liikmete arv 242 000-ni, olles tollal üks suurimaid vabatahtlike organisatsioone maailmas. Lotta-Svärdi ülesandeks oli soomlaste kaitsetahte kasvatamine ja nende kaitseliidu (Suojeluskunta) toetamine usu, kodu ja isamaa kaitsel. Organisatsioon toimis kogu Soomes territoriaalsel põhimõttel ja seda juhtis kuueliikmeline keskjuhatus esinaise eesistumisel. Lotta-Svärdi kauaaegseim ja tuntuim esinaine oli Fanny Luukkonen, kes juhtis organisatsiooni aastatel 1929–1944.

Lotta Svärdi kogemustel on oluline roll ka meie Naiskodukaitse loomise juures. Põhikirja väljatöötamise aluseks oligi Soome Lottade põhikirja tõlge. Selle põhikirja alusel on kodukaitse naisisikutest koosnev kaitseliidu eriorganisatsioon, kelle ülesandeks on ühes kaitseliiduga äratada ja edendada kaitseliidu vaateid, süvendada rahvustunnet, aidata kaitseliitu kodu kaitsmisel ja julgeoleku kindlustamisel ja täita mitmesuguseid teisi ülesandeid.

Naisorganisatsioonide suhted 1920ndail, aga eriti 1930. aastail olid töised. 1927. aastal, kui Kaitseliidu naisrühmad kogunesid Tartus, kohtus nendega ka tolleaegne Soome Lotta Svärdi esinaine Helmi Arneberg-Pentti. 30-liikmelise delegatsiooniga külastasid Lottad Eestit 1932. aastal, kui Naiskodukaitse korraldas oma esimese suvelaagri Jäneda mõisas. Tol korral kestis Lottade reis Eestisse pea nädala ning lisaks Jänedale külastati Narvat ja käidi vastuvõtul kindral Johan Laidoneri juures Viimsi mõisas. Naiskodukaitse esinaine Mari Raamot oli üks esimestest naistest, kes sai Lotta Svärdi kõrgeima autasu– hõbe loorberipärja.

1939. aastani kulgesid kahe organisatsiooni teed üsna ühtmoodi: rahuaegne tegevus kodumaa kaitseliitude majanduslikul tugevdamisel, toitlustuse ja esmaabi tagamine kaitseliitude õppustel, liikmete koolitamine rahuaegsete ja sõjaaegsete ülesannete täitmiseks.

Sõja ajal töötasid Lottad väli- ja sõjahaiglates, sanitaarrongides ja -laevadel, evakuatsioonikeskustes, veterinaarpunktides, toitlustuses, sides, õhuvaatluses ja ilmateenistuses. Sõdurid kutsusid Lottasid nimega „valged inglid“. Talve- ja Jätkusõjas andis oma elu isamaa eest 302 Lottat.

Vastavalt Soome ja Nõukogude Liidu vaherahulepingule likvideeriti Lotta-Svärd 23. novembril 1944. Keerulises olukorras asutas Lotta Svärdi keskjuhatus 1944. aasta sügisel enne likvideerimiskäsku Suomen Naisten Huoltosäätio (Soome Naiste Hooldusfond).

Lottade kohta on kirjutanud oma mälestustes Mari Raamot ja Imbi Paju oma raamatus „Soome lahe õed – vaadates teiste valu“.