Ühe algaja peakoka emotsioonid oma esimeselt metsatoitlustamisest õppusel HUNT15

Merin ajas kokku ka ülejäänud meeskonna (lisaks minule neli kokka ja autojuht) ja asi ununes pea  pooleteiseks kuuks. Siis läks korraga kiireks – vaja koostada menüü, panna kokku tarvikute tellimus. Selleks ajaks oli selge ka sööjate arv – 250. Ajasin näpuga järge kursuse materjalidest, küsisin nõu kogenenumatelt ja nii sai tehtud menüü ning tellitud tarvikud. Et kindla peale minna ja mitte kogustega eksida, sai kodus osa menüüd läbi teha, loomulikult umbes 5%-ga sellest, mis oli tegelik vajaminev kogus.

Kaks päeva enne õppuse algust laekus minu meilipostkasti kiri lakoonilise pealkirjaga „HUNT käsk“. Siis jõudis mulle kohale, et asi läheb ikka väga tõsiseks, kuigi lugedes oli ka veidi naljakas, sest kui aus olla, siis ega ma päris kõigest aru ei saanudki (näiteks tõukamine ja tõmbamine on tsiviilelus hoopis muu tähendusega). Poole ööni üritasin ennast läbi närida militaristlikest väljenditest ja aru saada, mis on minu ülesanne ning kus ma mida tegema pean. Üks oli kindel – esimesel ööl köögitoimkond ei maga. Edaspidi on siis väljavõtted käsust ja kuidas siis asi minu silmade läbi tegelikult välja nägi.

„Koormata koostöös täpsuslaskurijaoga masin.“ Kes, kus, mida koormas, seda mul ei õnnestunudki näha, sest kui ma reede pärastlõunal malevasse jõudsin, oli kogu toidukraam ja väliköök juba veoautodele tõstetud. Lao töötaja porises, et küll teil ikka on palju söögikraami – terve suure veoauto kast on täis. Tore, järelikult keegi nälga ei jää.

 „Sooritada motoriseeritud rännak õppealale.“ Kaks tundi sõitu veoauto soojas kabiinis, endal hing haige nende pärast, kes taga kastis muu varustuse vahel loksusid, külma ja tolmu käes.

„Väliköögimeeskond püstitab väliköögi.“ Väliköögimeeskonna naised üritasid pimedas metsas mitte ära eksida, kui üritasid puude vahele pargitud autodest oma kraami üles leida. Samas olid mehed krapsakalt valmis täitma käske. Kuhu välikatlad panna? Ah pange siiasamasse telgi kõrvale, enam-vähem sile koht ja ei loksu väga. Oo, kas see suur telk ongi köögi oma? Oo, siin on isegi ahi sees! Südaööks oli köök püsti ja kogu väliköögimeeskond asus tegema hommikuks  võileibu – leivaviiludele „Merevaik“, singiviil peale, kurgiviilud otsa, kaks leiba kokku, kile sisse ja nii umbes 200 korda.

„Tegevus vastavalt lisale F (Lahingtoetus).“ Hommikul kella kuueks tuli puder ja kohv keeta, pakkida üksustele termostesse ning valmis panna vahepalad – puuvili ja maiustus. Kella viie paiku oli juba täitsa valge ja veidi aja pärast said köögi alale sattunud esimesed võitlejad kätte oma hommikuse värske kohvi. Jagasime kohapeal olijatele hommikusöögi.

Ma ei tea, kas magamine kvalifitseerub lahingtoetuse alla, aga igatahes kell 8 hommikul sooritas väliköögimeeskond motoriseerimata rännaku veidi eemale (paarkümmend sammu) üles pandud jaotelki ning võttis sisse puhkeasendi. Tegelikult öeldi juba malevas alguse rivistusel, kel vähegi võimalus on, peab pikali heitma ja puhkama. Seda käsku me täitsime suurima hea meelega, sest selleks ajaks olid kõik juba üle 24h jalul olnud.

Laupäeva keskpäeval jätkus väliköögimeeskonna „Lahingtoetus“ – ülesandeks oli töödelda söögikõlbulikuks 25 kg porgandit, 25 kg sibulat, 25 kg kanaliha, 25 kg riisi ja 0,5 kg küüslauku. Alates kella kuuest õhtul sai eelnimetatud toiduaineid kuumtöödeldult manustada nimetuse all kana-riisipada. Lisaks oli hiina kapsa, paprika, kurgi salat õlikastmega. Pärast õhtusööki jätkus keskööni „Lahingtoetus“ järgmiseks hommikuks mõeldud munavõiga leibade valmistamise näol.

Vahepeal sai vastavalt käsule „Ülema üliolulise teabe nõuded: moona varu alla 50%“ edastada info, et köögis on moona alla poole alles. Kui neljast toidukorrast on kaks selja taga, siis peabki pool toorainetest otsas olema. Tegelikult peeti käsus ilmselt silmas ikka laskemoona ja muud sellist, aga minu arust on moon ka toidumoon, seega täitsin käsku punktuaalselt.

Laupäeva öösel vastu pühapäeva täitsime uuesti seda suulist käsku, mis puudutas puhkamist. Patrull käis meie magusa norina saatel vaikselt telgi ahju puid panemas ja hoolitses seega meie mõnusa olemise eest. Kui siiamaani oli ilma kuiva hoidnud, siis kella kolme paiku öösel hakkas vihma sadama ja sadas õppuse lõpuni välja.

Pühapäeva hommikul pool neli alustasid kaks kokka hommikusöögi ettevalmistusi, teised ärkasid poolteist tundi hiljem ja kell kuus said kõik kätte oma pudru-kohvi-võileiva. Hommikusöögi alguses selgus ka ülejäänud päevakava, mis tähendas, et köögimeeskond pidi valmis saama lõunase supi kella kümneks, mis võetakse kaasa malevas jagamiseks ja vastavalt käsule „Pakib kokku väliköögi“. Seega läksid pudru keetmisest kuumad välikatlad kohe käiku hernesupi keetmise tarbeks. Paraku ei käinud nii kähku kokku pakkimise osa, sest pliidid oli vaja enne veoautokasti tõstmist ka maha jahutada. Igatahes sai kella poole üheteistkümne paiku alustada „Sooritab motoriseeritud rännak tagasi malevasse.“ Selle rännaku sisse jäi üldine kogu õppuse rivistus ja väikest elevust tekitav tankišõu vaatamine. Paljud võitlejad kommenteerisid ameeriklaste kollaste tankide vaikset liikumist – nagu oleks elektrimootoriga.

Malevas toimus väike lõpprivistus, kus kõik said HUNDIPASSID. Rivi ees esitati küsimus,  kas kellelgi midagi kadunud on – vastasin, et on küll – toit on otsas, kõik on ära söödud.

Nüüd ei saa ma enam enda kohta öelda algaja, sest HUNDIPASS on tõestuseks, et osalesin õppusel HUNT-15.

Sügav kummardus ja tuhat tänu kogu väliköögimeeskonnale: Merin, Riina, Anne, Kaiu, Tarmo - sellise meeskonnaga olen valmis iga kell uuesti metsa minema – süüa tegema! Soovin siiralt kõigile toitlustajatele sama üksmeelset, teineteisest hoolivat ja töökat meeskonda.

Pärast õppust laekus ka juhtidelt tunnustust:

„…suured tänud HUNT-15 osalenud välikokkade meeskonnale ennastsalgava üliolulise ülesande (soojatoidu tagamine) täitmise eest.“

Seega paistab, et vaatamata väiksele kogemusele õnnestus saadud käsu täitmine edukalt.

Emotsioone edastas Anu Tolsa, Rae jaoskonnast, kes astus Naiskodukaitse liikmeks novembris 2013,  läbis välikoka kursuse augustis 2014 (Pitka retk).