Tartu rahu – juba 93 aastat!

2012. aasta augustikuus etendus Kolga-Jaani rahvamajas Naiskodukaitse Sakala ringkonna eestvedamisel näidend Mari Raamoti lugu. Etenduse peamine eesmärk on tutvustada Eesti ajalugu ühe tolle ajastu olulisema naissoost ühiskonnategelase Mari Raamoti pilgu läbi, pakkudes ajastutruud ülevaadet ühe väärika eesti naiste põlvkonna kujunemisloost ja saatusest.

Etenduse soe vastuvõtt pani aluse edasisele koostööle ja nüüd kutsus rahvamaja juhataja hr Hovard Nurme meid tagasi. Tegemist oli Tartu rahu aastapäeva tähistamisega 2. veebruaril. Selgus, et sellesse rahvamajja koguneti sündmust tähistama juba seitsmendat aastat järjest.

Muinsuskaitsja ja vabadusvõitleja hr Priit Silla sõnul on Tartu rahulepingu sõlmimine Eesti ajaloos vaieldamatu tähtsündmus ning ta  rääkis oma päevakohases kõnes Tartu rahuga seonduvast ja Vabadussõjast. Huvitav oli lugu vaprast Anna Marie Kukest, kes võitles vabadussõjas Peeter Ronga nime all. Esineja tundis kõnes muuhulgas muret selle üle, et me ei väärtusta piisavalt oma kohalikke kangelasi. Seejärel luges hr Nurme katke äsjailmunud Ilmari Raamoti mälestuste raamatust.

Naiskodukaitse Sakala ringkonna nimel sai tervituseks sõna  pr Ene Sügav, kes mõtiskles isamaalisuse teemal enne sõda ja nüüd.

„Ma olen uhke, et minu vanaonu, kes on maetud siiasamasse Kolga-Jaani kalmistule, osales Vabadussõjas. Mul on hea meel, et mu vanaema kuulus Naiskodukaitsesse, kuigi isegi tema poeg, minu isa, sellest midagi ei teadnud. Mul on kahju, et nii mõnedki küsimused jäid küsimata emaema käest, kes elas samuti siinkandis.  Mina arvan, et päris kindlasti on igasuguse väljapaistva isamaa armastuse eelduseks sisemise patriotismi olemasolu. Ja tõepoolest on kõige tähtsam see, mida sa enda sees tunned.“ rääkis Ene Sügav ning avaldas lootust, et ei patriotism ega entusiasm pole meie hulgast veel kusagile kadunud.

Meeldiva ürituse lõpetas meeleolukalt Kolga-Jaani segakoor Jaaniko. Piduliku osa lõppedes kinnitati keha kohalike naiste ette valmistatud teelauas ja prooviti maitsvaid küpsetisi.

Tore, kui inimesed saavad ja tahavad oma kodudest välja tulla, et meenutad aaastatetaguseid sündmusi. Ja meie naiskodukaitsjatena saime end märgatavamaks teha.

Lõpetada tahaksin küsimusega ja mõtlemisainesega hr. Priit Silla kõnest:  „Kas meil on lootust tulevikule, kui me oma minevikku tunda ei taha?“