Tänulõuna creme brulee ja kaitseministriga.

Kaitseminister, Kaitseliidu ülem, Naiskodukaitse esinaine- kohal on nii palju tähtsaid inimesi, telekaamerad ja ajakirjanikud. Mis siis, kui ma midagi rumalasti ütlen või valesti käitun?

„Ah, ei ole midagi, „lohutas mind teekaaslane Kirsika naaberringkonnast. „ Poeme kusagile taha nurka ja keegi ei märkagi, et me kohal oleme“ Aga sellist võimalust meile ei antud. Laudkonnad olid juba paika pandud ja minul oli au olla ühe laua taga kaitseministri Urmas Reinsalu ja Naiskodukaitse esinaise Airi Toomingaga. See tegi minu olemise veel ärevamaks.

Tänulõuna juhatas sisse Madis Milling ning järgemööda said sõna nii Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming, Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili kui kaitseminister Urmas Reinsalu. Airi mainis enda kõnes, et Naiskodukaitses on väga palju naisi kes panustavad organisatsiooni nii palju kui jõuavad-enda laste, töö, perede ja muude hobide kõrvalt  ning kindlasti on nende panus märkimisväärne. Aasta Naiskodukaitsja nominendid aga panustavad rohkem kui keegi neilt oodatagi võiks. Brigaadikindral Kiili sõnutsi võis Aasta Naiskodukaitsja ja Kaitseliitlase valimist võrrelda sportlaste fotofinišiga.

Kui sõnavõtud olid läbi tänati kõiki  nominente hinnaliste kingitustega Kaitseliidu ülema, kaitseministri ning kaitseväe juhataja poolt. Kõikide kingikotis oli hinnaline vaas, termokruus nominendi nimega ning Kaitseministeeriumi mälestusmedal. Kui olin enda tänu kätte saanud võis juba rahulikumalt hingata. Minu jaoks oli kõige hullem möödas ja pinge langes.

Nüüd oli jälle sõnajärg Madis Millingu käes, kes hakkas tutvustama Aasta Naiskodukaitsjat 2012.

„Ta on erakordselt vaikne ja tasakaalukas inimene. „

Minu sisetunne oli juba ammu ütelnud kes peaks selle tiitli koju viima ja heitsin pilgu ühele enda lauanaabrile.

„Tegutseb märkamatult kuid tulemuslikult.“, jätkas härra Milling enda kõnet. Minu lauanaabri silmad läksid üllatusest suureks ja värisevate sõrmede vahel olnud prillid vajusid lauale. Segaduses olles vaatas ta enda ümber ringi ja ta võis näha vaid naeratavaid ja tunnustavaid nägusid. Aasta Naiskodukaitsjaks 2012 kuulutati Sakala ringkonna naiskodukaitsja Lembe Lahtmaa. Oli näha, et ta oli sellest tiitli saamisest siiralt üllatunud.Muidugi järgnes sellele ühispildistamine ja vastset Aasta Naiskodukaitsjat piirati kõigi kolme eesti telekanali poolt.

Piinlik tunnistada kuid vahepeal jõudis kõht juba vaikselt pilli lööma hakata.  Meie aga võisime ainult ette kujutada kuidas maitseb menüül märgitud lõhetartar, pardirind ja ratatuille ning lavendliga maitsestatud creme brulee. Selle eest võisime Lembet lauda oodates arendada intelligentset vestlust härra ministri ja proua esinaisega rääkides nii Naiskodukaitse kui Kaitseliidu rõõmudest ja tegemistest. Lõunalauast lahkuva ja järgmisele kohtumisele kiirustava Kaitseministri viimased sõnad olid: „ Ja palju edu Torma valda!“ Seda on meil kahtlemata tarvis ja need sõnad annan ma teile edasi :)

Mul on äraütlemata hea meel, et Janika ei olnud nõus end minuks maskeerima(Airi Tooming ütles, et see ei oleks enam ka läbi läinud, sest teeb meil, kolmel õel, juba väga hästi vahet) ja ma siiski ise sellest suurepärasest üritusest osa võtsin. Selline võimalus tuleb ette võibolla kord elus ja kui teile seda pakutakse haarakse sellest kinni! Järelikult olete seda siis väärt!

Mul oli suur au esindada sellel tänuüritusel Jõgeva Ringkonda ja ma tänan teid kõiki selle usalduse ja au eest! Aitäh!

Fotosid tänuüritusest võite vaadata siit: http://pildid.mil.ee/kaitsellitlane_2013