Tänavune tuletooja - Kait Kosenkranius

Ava kõigepealt veidi oma tausta. Millega Sa muidu tegeled ja milline on Sinu side Naiskodukaitsega?

Esiti, alates aastast 2006, olin ma juba Kodutütarde Paikuse rühma toetajaliige, kuna õde oli Paikuse tüdrukute rühmajuht. Selle kaudu tekkisid esimesed kontaktid ja tutvused kaitseliitlastega samuti.

Naiskodukaitses olen ma tegelikult olnud vaid aasta ja mõned kuud, enne seda olin hoopis Kaitseliidus, millega liitusin oktoobris 2016. Esimene õppus oli kohe Orkaan, milles ma osalesin meedikuna. Põhiliselt meditsiini pärast ma Kaitseliitu läksingi, sest mul oli vastav haridus ja oskused, millega sain panustada.

Nüüd olen käesoleva aasta veebruarist ka Pärnumaa ringkonna meditsiinigrupi juhiabi, kuid kuna meil üldise olukorra tõttu vähe toimetusi, siis pole mul ses osas veel midagi erilist ette näidata.

Sa siis töötadki igapäevaselt meditsiinivaldkonnas?

Jah, ma olen Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õenduse põhiõppe läbinud õde. Lisaks olen läbinud ka erakorralise meditsiini õe väljaõppe. Töötan osaliselt Pärnu Kiirabis õde-brigaadijuhina ning olen teise osaga värskelt Pärnu Haigla EMO triaažiõe ametikohalt suundunud kirurgiaosakonna õeks. 

2019–2020 töötasin ma Kaitseliidus Lääne Maakaitseringkonna meditsiinispetsialistina. Seejärel läksin kiirabisse tagasi ning võtsin ka EMO ametikoha.

Ja kust siis tuli mõte Naiskodukaitsesse üle tulla?

Juba noortega toimetamiste ajal kutsuti mind, et “tule naistesse”. Ei mäletagi praegu, miks ma algul Kaitseliidu valisin, aga minu töökabinet Kaitseliidus töötamise ajal asus Tallinna maanteel, kohe meie Naiskodukaitse instruktori kõrval. Sellest sain viimase tõuke, ilma, et keegi oleks pidanud rohkem midagi mainimagi. Olin oma mõttega lõpuks ringiga tagasi jõudnud lihtsalt. Igal juhul see ei olnud väga raske samm üle tulla. Siin on laiem ampluaa. Üks päev kõndisin kõrvalkabinetti sisse ja teatasin Karmele (NKK Pärnumaa ringkonna instruktor. Toim.): „Nii, ma nüüd tahaks naistesse üle tulla. Mis ma selleks tegema pean?“

Kuidas Sa Paide paraadile tuletoojaks sattusid? Saan aru, et sel aastal oli üks oluline tegur sünniaasta, aga kas veel midagi? Kes sinuga ühendust võttis? Mida ta ütles? 

No, ma saan aru, et sünniaasta pani üsna kindlad piirid ette ja seal eriti palju valikuvariante vist ei olnudki. Ühel hetkel helistas ringkonna esinaine Anneli Pesti ja ütles, et “Nii, õnnitlused, sa lähed nüüd paraadile!” Ma ei osanud esiti midagi mõistlikku vastatagi. Kuulasin ära, mis suures plaanis ees ootab ja lubasin töö juures vabade päevade soovidesse samuti aja planeerida. Pärast alles mõtlesin välja, et õnneks olin esmakordselt sel aastal just jaanipäeva ajaks võtnud puhkuse, nii et ma isegi ei pidanud mingeid graafikukorraldusi tegema ega midagi. Olingi täitsa vaba sel ajal. Ja nii ma läksin.

Oli täitsa omamoodi eriline tunne teada, et kõik ongi ühes vanuses – ja ometi nägid inimesed nii erinevas vanuses välja! 

Ja kuidas siis retk edasi läks – sõitsite Paidesse kohale ja…?

Jah. Kohale jõudes majutati meid ööbimiskohta (Majutus ja toitlustus oli Kaitseliidu poolt. Toim.). Seejärel saime kõhud täis süüa ja võtsime ette sõidu paarikümne kilomeetri kaugusel asuva Müüsleri lahingu mälestussamba juurde. Mälestussamba juures pidi järgmisel hommikul toimuma tulede ühendamine (Tori kiriku mälestustuli ja Paide Vallimäe muinastuli. Toim.), seega eelmisel päeval tegime proovi. Seejärel tegime ka Paides paraadi proovi. Tuletoojad algul eraldi ja ülejäänud paraadilised eraldi. Ühel hetkel käisime ikka õiges kohas ka oma osa proovist täitmas, aga siis oli meil juba mõningane eeltöö tehtud ning pärast tegime veel veidi „rividrilli“.

Sel palaval perioodil oli see üsna pikk sõit Müüslerisse ja tagasi vaat’ et kogu ürituse parim osa – bussis oli suisa külm. Naistel oli küll see eelis, et me ei pidanud vormi selga panema proovide jaoks. Mehed paraku olid sunnitud laigulises vormis olema kohalejõudmisest alates. Paides proovi tegemise ajal jõudis meie juurde ka Airi Tooming, kes meie vormitust olekust veidi nõutuks jäi – ta ei teadnud, et meile selline luba anti ja oli lootnud meie vormid üle vaadata, et vajadusel korrastamistega aidata. Õnneks olid kõigil vormid parasjagu korras, et piisas väiksematest sättimistest paraadipäeva hommikul. 

Võidupüha hommikul oli äratus kell 5, mil pärast kiiret hommikueinet toimus Paide keskväljakul lipu heiskamine. Hommikueinest alates olimegi kogu ülejäänud päeva viisakalt vormides.

Lipu heiskamisele järgnes pidulik kahe tule ühendamine Müüsleris ning tuletoojamärkide jagamine. Toimus ka pärgade asetamine mälestussamba jalamile. Kõik nägi viks ja viisakas välja, alustati piduliku kõnega, ja just sel hetkel, kui pidi kellegi, enam ei mäleta, kelle kõne ajaks valvel seisma, hammustas mind säärest üks parm. Ja no liigutada ei tohi ju, siis seisad seal, silm märg, ja tema muudkui närib. Ikka korralikult võttis vere välja. Pärast tuli jalg puhtaks pesta.

Seejärel sõitsime Paidesse, seal saime veel natuke harjutada ja läbi proovida, paraadini jäi veel veidi aega. 

Seda ma teadsin juba enne, et tuletoojate jaoks on paraad tunduvalt leebem kui ülejäänud osalejate jaoks. Meie saime suure osa paraadist viibida eemal, varjus, nurga taga, me ei pidanud tervet seda aega päikese käes seisma. Õigel hetkel rivistusime üles, saabusime oma kohale ning sooritasime tule vastuvõtmise tseremoonia. 

Selles osas oli mul väga hea koostöö meie kaitseliitlase Kristjan Pahkiga. Ta on juba kogenud paraadilkäija. Tema kasutas vaikseid märguandeid, mis aitasid mul temaga ühel ajal liikvele minna ja ühes rütmis pöördeid teha. Näiteks sel hetkel, kui naised pidid astuma sammu kõrvale ja siis ette, et tekiks üks rivi, tegi Kristjan vaikselt pöörde ja sammu ajal õiges rütmis “mhm”. Ma ise küll ka teadsin, millal astuda, aga Kristjani “mhm” toetas, et rütm kindlalt säiliks. Viimasel proovil kuulis seda vist ka meie kõrval olnud Hiiumaa kaitseliitlane, kes selle peale esiti naerma hakkas, aga siis päris paraadil tegi juba tema ka “mhm” kaasa, nii et mul tuli siis juba märguanne “stereona” (naerab). Nii et väga hea ja mugav oli oma rütmi astuda.

Hiljem, kui me tule järele minnes riivist liikvele läksime, siis andis Kristjan samamoodi vaikselt märku, et “jaa”, et saaksime ühe jalaga ja samal ajal liikuma. Mikrofoni juures muidugi ei saanud häält teha, aga siis oli meil juba rütm sisse harjutatud ning pöörasime ja läksime ära selle “Just nii!” rütmiga. Tagasi rivvi jõudes käis ümber pöörd jälle “mhm”-i peale.

Kuidas paraad jätkus? Kas teile vett pakuti piisavalt?

Jajaa, seda oli rikkalikult. Jälgiti ja pakuti kogu aeg. Nägin ka ülejäänud paraadil, et seisjate eest ikka hoolitseti ja seda jälgiti väga korralikult. Paide keskväljakul on see hea, et see pole ainult lage plats, seal on varjulisi kohti ka. Nii et vähemalt paraadi alguses seisid paljud veel varjus. Ja meie tuletoojatena saime ju puhta varjus seista. Praktiliselt terve aja, nii et meil polnud häda midagi. 

Ja peale tule kättesaamist marssisite jälle oma varjulise “nurga taha”?

Peale tule kättesaamist saadeti meid teele, et viiksime selle oma maakondadesse. Ära marssides kippus naerma ajama see tõsiasi, et muidugi oli vaja ju pikemalt marssida, kui proovis, siis võttis vahepeal rivi veidi kõikuma ja eks nii mõnelgi läks ka samm vahepeal sassi. Kokkuvõttes käisime mu arvates päris kenasti oma tee läbi.

Seejärel suundusime tuledega paraadiplatsilt eemale kokkulepitud parklasse, kust autodega maakondadesse laiali suundusime.

Kuidas te seda tuld autos transportisite?

Laternasse panime tule. Auto oli kuum, latern ja tõrvik kütsid juurde. Ka tõrvikut tuli esiti käes hoida, sest tõrvik oli ju veel kuum. Ja konditsioneer ka autol ei töötanud. Oli kohutavalt palav ja vorm juba ammu läbimärg, aga õnneks läks sõit Pärnusse kiiresti.

Seejärel oli meil Pärnus veidi aega, et maha jahtuda ja end kohendada ning kl 14 algas üritus Iseseisvuse väljakul. Meie saabusime platsile lahtise Mercedes GD peal. Kristjani panime tagaossa seisma, ma läksin ette kõrvalistuja kohale. Algul tahtsid nad mind ka taha seisma panna, aga ma näitasin poistele, kuidas selle seelikuga sinna üles kõrgele kuidagi astuda pole võimalik. Muretsesime ka, et tõrvik ära ei kustuks enne üleandmist, sest meie tõrvikuga oli mingi probleem, see ei tahtnud hästi põleda. Selleks puhuks oli meil sõidu ajal tuld kandnud latern ka endiselt põlevana kaasas.

Enne kohale sõitmist arutasime veel, et kuidas Kristjan pärast välja saab, et kes talle tagant ukse lahti teeb. Jõudsime järeldusele, et autojuhti ringi jooksma panna pole väga mõistlik, seega kokkuvõttes ma siis arvasin, et kui ma väljun autost omal jõul ja ei vaja ukse avamist, siis võin ma minna ja avada selle tagumise luugi ka Kristjanile. Nagu Airi Tooming Paides ütles meile, et naised on ka tugevad ja lõpuks oli see lihtsalt kõige optimaalsem lahendus. 

Ja Pärnus – kuidas seal protseduur edasi läks?

Algul me ootasime siis staabis ja õigel hetkel sõitsime Iseseisvuse väljakule. Me ei sõitnud päris keset platsi, vaid jäime pangamaja kõrvale. Kristjan jälle jooksvalt suunas autojuhti ka, et kuhu oleks kõige asjalikum seisma jääda. Sealt siis liikusime jälle sünkroonis platsi keskele tuld üle andma. Drill oli paigas ja süsteem selge, nii et kõik läks väga sujuvalt. Kristjan jagas märguandeid, ma lähtusin nendest ning kokku sai minu arvates heas rütmis koostöö. Andsime oma tule edasi ja liikusime platsi servale seisma, „mhm“ ja järgnev ümberpööramine käisid juba automaatselt.

Kui üritus oli juba lõppemas ja oli aeg ära marssida platsilt, oli minul juba mõte uitamas, kui kõrv registreeris Kristjani vaikse käskluse “vasak pool”, siis tuli küll reaktsioon täitsa automaatselt. Õigel ajal pöörasin ning platsilt lahkusime jälle kenasti ühes rütmis, nii et kõik nägi välja nagu pidigi nii olema.

Kas te Pärnus enne üritust veel midagi läbi proovisite?

Ei, siin läks juba “puusalt”. Süsteem oli ju teada, rütm oli paigas, pöörded paigas, Pärnus andsime oma tule ära, ütlesime oma laused, mis vaja ja astusime kõrvale.

Vahva oli see, et keegi tegi tuletoojate vestlusgrupi kohe, nii et hiljem jagati pilte ja emotsioone juba oma kodukandi üritustest ka. Tartlased nt said oma tuleviimisel tublisti vihma.

Kas Sa pärast ise paraadi järele ka vaatasid?

Jaa, ikka. Märkasingi, et Kristjani osas jooksis kommentaatoritel keel kokku ning nad ütlesid 2009 asemel 2019. Selle nad parandasid ära…. Ja siis minust nad ei rääkinudki midagi. Ma olin päris hämmingus. Mõned tuttavadki küsisid pärast, et miks siis sinust midagi ei räägitud. Võttis ikka nõutuks küll. Esimese hooga jäi paraadi vaatamine pooleli, sest no – mis mõttes?

Ema oli mul ka väga nördinud, sest ta tahtis väga mind paraadil näha, aga neil oli siis just elekter ära läinud, nii et ta ei saanudki ülekannet vaadata. Siis tuli Pärnusse ja nägi mind päriselt tuld toomas. Ta oli ka nii ähmi täis ja elevil, et tema tütar on tuletooja. Sai siis koos kenasti mõne pildi ka. Ta on vahepeal koletuma agar jagaja, ei julge kohe mõeldagi, kes ema tuttavatest kõik juba seda näinud on.

Oled Sa varem üldse paraadil osalenud? Kaitseliidu ajal nt?

Ei ole, täitsa esimene kord oligi. Varem pole sattunud jah. Selles mõttes mul on hea meel, et minu esimene paraadikogemus, arvestades selle aasta palavust, oli tuletoojana. Ma tean, et ma pole väga hea seisja. Mul hakkavad kõik kohad valutama ja siis ma ei suuda paigal püsida, hakkan nihelema. Muidugi, kui vaja, siis saan sellega hakkama – nagu selle parmuga näiteks! Aga ma ei teeks seda väga hea meelega.

Kuidas jalad vastu pidasid?

No, see oligi meie eelis, et saime palju oodata ja niisama vabas olekus seista. Ja siis, eemal nurga taga, käis ikka king vahepeal jalast ära ja panime jala jaheda muru peale – oi, see oli hea tunne! 

Sukad jäid terveks?

Jaa, meile loeti küll sõnad peale, et võtke mitu paari sukkpükse kaasa, et saaks vajadusel vahetada, aga ei läinudki vaja – pidasid vastu.

Mis oli tagasi vaadates selle ürituse juures kõige raskem ja mis pakkus kõige tugevamat emotsiooni?

No, isiklikul tasandil, kuna ma olen paras põdeja, siis ma muretsesin väga, et ma nendel 180-kraadistel pööramistel tasakaalu ära ei kaotaks. Veel viimase proovi ajal ma ikka kõikusin, aga õigel hetkel olid sammud paigas ja siis tuli kõik korrektselt välja. Õigel ajal peavad õige kand ja õige varvas maas olema, siis oled kindlalt maas.

Minestamist ei kartnud?

Ei, ma ei ole väga minestaja tüüpi. Siiski ühel hetkel, olime küll varjus ootel, ent seal õhk ei liikunud üldse, ja siis küll korraks tekkis tunne, et nüüd on halb olla. Aga siis kohe pidimegi liikuma hakkama ja siis läkski kohe üle ära ka. Ja mis on ju hea trikk, mida Kristjan jälle meelde tuletas, et tuleb varbaid liigutada. See paneb vere liikuma ja halb olek läheb üle.

Aga mingit ülevat tunnet…(mõtleb) ...nagu ei olnud, ka presidendi ees seistes ei võtnud nagu õhku ahmima. Inimene temagi, nagu kõik teised. Lihtsalt, see protseduur - kui ma jälgisin, kuidas me rivis liikusime ja oma tuld võtsime ja kuidas kõik see, mida oleme harjutanud, see nüüd saabki teoks - ehk see tekitaski kõige tugevama emotsiooni.

… et oled osaline selles protsessis?

Just. Ja siis see moment selle kõige juures, et oleme kõik ühe aasta esindajad. See andis lisa knihvi juurde, see oli tore. See “tehtud” tunne, see andis emotsiooni.

Siiski, veel väike lisaemotsiooni tekitaja oli see põnev kokkusattumus, et sellel pöördelisel 1991. aastal ma just Paide haiglas sündisingi. Mu esimesed eluaastad on samuti Paide lähistel elades veedetud.

Ja mis on sul nüüd Naiskodukaitses järgmine väljakutse?

BVÕ – et ma jõuaks oma tööde ja toimetuste kõrvalt oma baasväljaõppe päriselt ka läbida. Sest üks asi, kuhu mu aeg kaob lisaks tööle, on mu hobid, millega seoses kipub mul pidevalt tegemisi „laual“ olema rohkem kui aega nende teostamiseks. Nt talvel ma koon ja heegeldan, harvem õmblen. Suvel aga tegelen erinevate puutöödega. Eeskätt teen koju praktilisi asju, aga on ka juhtunud juba mõni asi, mida on tuttavatel vaja olnud. Väga ei julge veel teistele teha, pole õppinud eraldi, omal käel leiutan. Aga selle suve suur eesmärk ongi oma puutöökoja kokku klopsimine ja sisseseadmine, siis saab jälle hoogsamalt end edasi arendama asuda ja soovi korral ka aastaringselt toimetada.

Hoiame Kaitile pöialt, et töökoda saaks valmis ja et tekiks aega baasväljaõppe moodulid läbida.